Naishäälne mees teeb Eestis debüüdi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ivo Posti.

FOTO: Sille Annuk

Haagi Kuningliku Konservatooriumi diplomiga kontratenor Ivo Posti on veidi elevil. Euroopa ooperiteatreis on ta laulnud juba aastaid, debüüt Vanemuises õnnestub tal aga teha alles nüüd, 9. novembril.

Posti ei suuda korrapealt öelda, kas on oma Tartus ja Hollandis koolitatud häält helistanud kolme aasta jooksul seitsmes või kaheksas muusikalavastuses, aga etendusi on olnud kaugelt üle saja. Viimati tegi ta läinud talvel prints Orlovskina kaasa Straussi opereti «Nahkhiir» kahekümne kahes etenduses Hollandi, Belgia ja Saksamaa teatreis.

«Sealsete töötasude iseloomustuseks võib öelda, et nende etenduste honorariga olen senimaani Eestis ilusti hakkama saanud,» paotab Posti pisut oma rahakotti. «Laiutada muidugi ei saa.»

Henry Purcelli «Haldjakuningannas» on Postil 9. novembrist täita allegoorilised rollid Öö, Suvi ja Saladus. Esialgu on lauljal kokkulepe vaid kolmeks etenduseks, aga ta kinnitab, et ei jahigi tingimata rasvast tööotsa.

«Ma lihtsalt väga tahan Eestis midagi teha,» kinnitab Posti. «Aga olen tajunud, et siin minust eriti ei teata. Võib-olla mõeldakse ka, et ta teenib seal Läänes ju nii hästi, mis me siin oma pakkumisega ikka konkureerime. Nii muidugi ei tasu mõelda, alati pole raha peamine.»

Mees naise häälega

Kuid on ka üks objektiivne põhjus, miks Ivo Postile igas muusikalavastuses sobivat rolli ei leidugi. Loodus on kinkinud talle hääle, mis klapib tänapäeval pigem seeliku kui pükstega. Tema põhiregister kattub metsosopraniga.

Posti lauluõpetaja Elleri muusikakooli päevilt, Aino Kõiv, meenutab kahetsusega, et taipas alles neljandal kooliaastal: see poiss polegi tavaline tenor.

«Kolmanda aasta kevadel jäi tal erialaeksam tegemata, sest ta ei saanud õigesti laulda esimese oktavi sol-i, la-bemolli ega la-d,» meenutab Kõiv. «Sügisel avanes see kõik oktav kõrgemalt – nii ilus, et aina kuula! Tagantjärele tuli välja, et ta oligi kodus õppinud kõike metsosoprani registris, koolis aga laulis tenorina.»

Veendunud vabakutseline

Ivo Posti pelgab ja taunib mandumist väikekodanlikus argirutiinis. Otse või kaude võib see olla üks põhjusi, miks ta pole unistanud ega unista kindlast palgatööst mõnes teatris, kindlalt ankrusse jäämisest, vaid hindab vabakutselise põlve.

«Näen õudusega, et minuealistest on paljud end vaimselt maha matnud,» kahetseb Posti. «Nupud on pesades, huvid taanduvad olmele, igaõhtusele õllepotile kõrtsis ja nädalavahetuse peole. Inimesed võiksid rohkem seesmiselt põleda, püüda areneda ja küsida rohkem: miks?»

Rohkelt põlemismaterjali leiab Posti endale Eesti Üliõpilaste Seltsist. Ta märgib, et kui ühe ovaallaua ümber istuvad ja arutlevad iga päev arstid, juristid, ajaloolased ja keemikud, on pidevalt küllaga värskeid ideid, mis inimesi vastastikku rikastavad.

Kehaliselt rikastab Posti end sportides: ujumine, sõudmine, jõusaal, korvpall jne. Vaid tavalisest jooksmisest katsub ta eemale hoida. Korvpallist ei kavatse laulja loobuda, kuigi murdis viimati platsil vasaku käe Väike-Atsi.

«Ma leian, et füüsiline vorm, üldises toonuses püsimine on lauljale ülioluline. Võid ju olla kolmekümneselt ülekaaluline ja arvata, et see pole suur probleem, võib-olla veel neljakümneseltki, aga viiekümneselt sa enam ei laula. Ja siis on hilja midagi päästa.»

Vaimu virgestada aitab aga Postil sel sügisel alustatud magistrikursus Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religiooniantropoloogia alal.

«Ma pole kunagi elus pidanud nii palju lugema,» tunnistab ta. «Tunnen end nagu laps kommipoes – kõik riiulid on komme täis ja ma ei tea, mida võtta. See on korraga väga põnev ja pisut õudne. Mõtlen, kas hakkan kergelt hulluma, kui novembris hakkavad tähtajad kukkuma.»

Esteetika ja puhtus

Seitse aastat tagasi Hollandis õppimise ajal võrdles Ivo Posti oma veebipäevikus Tartu kesklinna uusi hooneid barakkide ja angaaridega. Nagu paljusid, häiris ka teda eriti uus kaubamaja.

Nüüd on laulja leebunud. Osalt lihtsalt harjunud, osalt lepitanud end teadmisega, et sellised hooned ongi kavandatud ajutistena ning hiljemalt 30 aasta pärast lammutatakse nagunii.

«Muidugi võiks püüelda iga hoone puhul ilusaimat, aga kuna saja aasta pärast inimesed neid enam nagunii ei näe, siis pole ka mõtet panna neid samale pulgale raekojaga, mis on ehitatud sajanditeks.»
Õnnestunud uusehitistest kargab Postile esimeste hulgas pähe Kroonuaia tänavas asuva Kesklinna kooli juurdeehitis.

Hollandi päevilt, umbes 2005. aastast pärineb ka koju käima tulnud Posti blogikarje: Tartu on räpane! Nüüd tunnistab ta, et pilt on läinud palju paremaks. Mitte ainult Tartus, vaid paljudes Eesti linnades. Mis teda aga endiselt morjendab, on eestlaste vingus olek.

«Eesti inimene näib ikka arvavat, et elu on teda ebaõiglaselt kohelnud, et elu on halb,» leiab Posti. «Keegi ütles, ja ma jagan seda: eestlased võiks elada tohutus õnnetundes, mõeldes, kui väike tõenäosus on sündida Eestis ja kui suur Indias või Bangladeshis. See, et sul on elamiseks vähem raha kui sakslasel või soomlasel, tähendab paljudele kohe halba elu.»

Pausidega ligi kaheksa aastat rikkas Hollandis elades tundis Ivo Posti suurt puudust näiteks privaatsusest. Eestis pole tingimata tarvis minna sügavale sohu või metsa, et mitte näha teist inimest. Hollandis on see võimatu.

Sohu läheb aga Posti hea meelega. Nii mättal pikutades vaikust kuulama kui pohli või jõhvikaid noppima. «Oma käega korjatud mari ja sellest tehtud moos on ikka hoopis teise maitsega,» leiab ta.

Sotsiaalnärvi tõmblused

15 aastat tagasi, vaid 21-aastasena, sai Ivo Postist Tartu linnavolikogu liige. Peagi kuulus ta juba ka Isamaaliidu juhatusse, kuid tänavu, pärast aastaid kestnud lihtliikme perioodi, astus IRList välja. Posti loeb end küll konservatiiviks, nn kampsuniks, kuid mitmete partei tippude jutt hakkas kõlama tema kõrvus lausa tagurlikult.

«Ma ei ihka poliitikasse, kuigi viimasel ajal on hakanud mu sotsiaalne närv üha enam tõmblema,» muigab Posti. «Mind häirib, et sellised karjed nagu «Ühtse Eesti suurkogu» leiavad justkui suurt tähelepanu, aga reaalset muutust ikkagi ei tule.»

CV
• Sündis 1975. aasta 26. oktoobril Vana-Kuustes.
• 1983–1994 õppis Karlova gümnaasiumis, 1994–1996 Tartu Ülikoolis ajalugu ning 1996–2001 Elleri muusikakoolis klassikalist laulu.
• 2001–2007 õppis klassikalist laulu Haagi Kuninglikus Konservatooriumis. Sellest sügisest on TÜ usuteaduskonna magistrantuuris.
• 1996–2001 oli Karlova gümnaasiumi politoloogiaõpetaja. 1996–1999 kuulus Tartu linnavolikogusse, oli volikogu laste- ja noorsookomisjoni esimees.
• Koorid: 1985–1995 Tartu Poistekoor, 1994–1996 Tartu Üliõpilassegakoor, 1995–2000 Tartu Ülikooli Kammerkoor.
• Konkursse: Estvokaal 2000 – publiku lemmik ja I koht; Estvokaal 2001 – grand prix koos Liisi Koiksoniga; Elleri muusikakooli, muusikaakadeemia ja Otsa muusikakooli konkurss – 1999 noorema rühma võitja, 2001 eripreemia.
• Tähtsamad mängitud rollid: Vaimu roll Purcelli ooperis «Dido ja Aeneas» Aix-en-Provence’i festivalil (2008), Grazia roll Cavalli ooperis «Ercole Amante» De Nederlandse Operas (2009), Vjazemskaja ja Šariku rollid Raskatovi ooperi «Koera süda» maailma esiettekandel De Nederlandse Operas (2010), prints Orlovski Straussi operetis «Nahkhiir» Hollandis, Belgias ja Saksamaal.

Arvamus

Aino Kõiv
Lauluõpetaja:

Ivo on ääretult viisakas, vastutulelik ja tark: oskab olukordi õigesti hinnata ja analüüsida. Tarkus iseloomustab hästi tema kui õpilase vastuvõtuvõimet. Kui talle ei tundunud tunnis asi õige, oli ta järgmisse tundi tulles alati kõik läbi mõelnud ja lahenduse leidnud.
Niisugune õpilane on õpetajale õnnistus, aga hellitab õpetaja ära. Ta tuleb sulle tehnilistes asjades nii kiiresti järele, et hakkad sama ootama kõigilt õpilastelt. Iga pala kandis ta alati ette rikastatud musikaalsusega, mõtles kaasa ja tegi oma ettepanekuid.
Ma arvan, et ta on oma ilusa hääle pärinud emalt. See on maheda, sametise, rikka tämbriga.

Andri Maimets
Sõber:

Olen alati imetlenud Ivo meeletut maailmataju ja teadmisi. Ta on suutlik väga paljudel teemadel lahmimata diskuteerima, teisi halvustamata vestluspartnereid haarama. Maailmataju tuleneb tema suurest soovist end pidevalt arendada ning igast eluvaldkonnast õppida, olgu see muusika või kultuur laiemalt, poliitika või kokakunst.
Veidi kriitiliselt võiks tema iseloomustamiseks öelda «Figaro siin, Figaro seal». Mõnikord on mul tunne, et ta ei teagi väga täpselt, mis edasi saab – kuhu edasi liikuda, millega elus tegeleda.
Aga eks noore ja elujõulisena peagi end võimalikult paljudel aladel katsetama. Põnev oleks teada, mis ameti ta lõpuks välja valib.

Tõnis Lukas
Seltsivend:

Põhjus, miks ma Ivo Posti 1996. aastal Tartu kohalikel valimistel kandideerima kutsusin, oli tema mitmekülgsus, seotus nii Tartu Ülikooli kui muusikaga.
EÜSi kauase liikme ja paljude algatuste vedajana on ta harjunud teisi kuulama, teistega arvestama. Kuid kindlasti on ta põhimõttekindel, idealist vaadetes ja jätkuvalt väga aktiivne. Seda näitab see, et ta on endiselt EÜSi kaasvõitleja, mitte vilistlane.

Tagasi üles