Bruno Javoiš: Raadi kalmistu vajab kaitsmist

Bruno Javoiš

FOTO: SCANPIX

Vaevalt vaidleb keegi vastu tõsiasjale, et kalmistukultuur on osa meie rahva üldkultuurist. Selle järgi, kuidas mingi rahvas suhtub oma manalasse varisenud lähedaste mälestusse, hinnatakse paljuski ka neid inimesi, kes lahkunute kunagi tallatud rada pidi edasi lähevad. Raske oleks leida euroopalikku kultuuri, kus koos inimesega kaoks ka mälestus temast.

Juba eelajaloolisest ajast saadik on balti rahvad oma matmispaiku tähistanud, eraldades neid piirdetaradega, ning võimaluste, jõukuse ja kultuuritaseme kohaselt kaunistanud. Kalmistuid on peetud pühaks paigaks, mille väravaist sisenemisel vaigistatakse häält ega naerda ja jälgitakse, kuhu astud.

Läänemere-äärsete rahvaste pärimuses peeti isegi lille noppimist matmispaikade väljadelt patuks, häbiväärseks ja taunitavaks teoks.

Linnakultuuri osa

Mis oleks Tartu ilma Pauluse, Raadi, Vana-Jaani ja uuemategi kalmistuteta?

Paljud Tartu külalised, sealhulgas ekskursioonirühmad, on avaldanud soovi nendega tutvuda.

Tuntakse huvi meie matmiskommete ja haudade kujundustraditsioonide vastu. Eriti uudistatakse kalmistuskulptuure.

Meil tõesti on, mille üle täie õigusega uhkust tunda. Peaaegu kõik tuntumad kohalikud skulptorid on osalenud Tartu kalmistute kaunistamisel arhitektuuri- ja skulptuurilahendustega.

Kuidas näeksid välja meie linna kalmistud ilma Anton Starkopfi, Endel Taniloo, Stanislav Netšvolodovi, Elmar Rebase, Aulin Rimmi, Juhan Paberiti ja paljude teiste kuulsate skulptorite taiesteta?! Meie kalmistud on ju elavatele ühtlasi vabaõhumuuseumid.

1980. aastatel koostas tol ajal Tartu linnamuuseumis töötanud kultuurimälestiste vanemspetsialist Enn Veenpere Raadi kalmistu kultuuriväärtuste nimekirja. See on suurepärane juhend kuulsate kultuuritegelaste, teadlaste ja muude tuntud inimeste viimse puhkepaiga ülesleidmiseks ja tutvustamiseks.

Ei tea ühtegi Tartu giidi, kelle materjalide mapis poleks seda väikest pruuni infovoldikut.

Sageli aga just selliste ekskursioonide käigus satuvad giidid segadusse, kui tuleb seletada, miks mingil graniitmonumendil skulpturaalreljeefi kohal haigutavad tühjad augud, miks ristimärk on pikali või miks mälestussambal mingi osa puudub.

Meie kalmistutel ei käida külalistega ainult ekskursioonidel.

Siin peetakse kalmistupühasid, kogunetakse kadunud aatemeeste ja -naiste mälestuspäevade puhul, tudengipäevadel, kõrgkoolide õppeaasta alustamisel ja lõpetamisel, riiklikel tähtpäevadel. Jõuludest ja vana-aasta eelõhtust rääkimata.

Ei või ega tohikski

Metallivarguste laine 1990. aastate alguses ei jätnud ka kalmistuid puutumata. Kadusid pronksist kaunistused, skulptuuride detailid.

Mitme tuntud kultuuritegelase graniidist hauapostamentidel haigutavad kinnituste roostes jälgedega inetud augud, alustelt välja rebitud raudsõrestike otsad.

Terved bareljeefid ja kujudki kadusid jäljetult. Lähedaste pöördumine politsei poole andis vaid väga lühiajalist efekti. Enamikul juhtudel lubati saata kalmistu ümbrusesse mõni patrullauto.

Metallivargad aga tegutsesid kalmistu sisemuses ja pimeduse varjus. Nad pidid olema varustatud üsnagi moodsa tehnikaga. Auke graniiti paljaste kätega ju ei puuri, rasket metallikoormat lihtsalt niisama seljas ära ei kanna.

Meie pere avastas oma lähedaste hauaplatsi pronksskulptuuri graniitalusel sügavaid puurauke. Selliseid teevad geoloogid kivimiproovide võtmisel ja mineerijad lõhkamiste ettevalmistamisel. Mida valmistati ette kalmistul, pole raske aimata.

Kuid kaugeltki mitte kõik kalmistu mälestusmärkide omanikud ei jõua jaole varguste ettevalmistusjärgus. Nii kadusid ning kaovad tänase päevani aina uued skulptuurid, sepisaiad, kunstiliselt kujundatud ristid ja muud skulpturaalsed kunstiteosed.

Inimesed kardavad uusi väärtuslikke mälestusmärke tellida, skulptuurid nagu ei tuleks enam üldse kõne alla! Tühjad kohad on asendatud kas mingite ajutiste lahendustega või on pronksi asemel kasutatud graniiti, patineeritud odavast metallist sulatisi.

Osa hauaplatside omanikke on väärtuslikumaid elemente ise maha monteerinud ning hoiavad neid paremate aegade ootel kodus.

Kes kannatab?

Maetutele on elavate probleemid ilmselt kauged. Kannatavad just need, kes kalme hooldavad, lähedaste mälestust kalliks peavad. Kuid kaotajaid on tegelikult palju rohkem.

Vandalismiohvriteks on kalmistuarhitektuuri ja kalmistukunsti võimalikud tellijad, kes kardavad isegi tahta oma lähedaste hauaplatsidele väärtteoseid.

Kaotajaiks on kalmistukultuuri viljelejad, skulptorid, loomeinimesed, kelle looming võiks kaunistada ja rikastada Raadi ja teiste kalmistute üldilmet.

Kannatab kalmistulkäija, kes näeb vaid seda, mis on loodud palju varasematel aegadel. Kui sedagi …

Tegelikult on kannatajaks-kaotajaks Tartu kalmistukultuur tervikuna. Ning see kaotus on korvamatu. Lisaks materiaalsele kahjule tuleb arvestada ka moraalsega.

Tekib küsimus, kellele kalmistud on üldse mõeldud. Ainult surnutele või ka elavatele?

Tuleb ju välja, et mingi varaste ja vandaalide jõuk reguleerib ja suunab terve linna kalmistukultuuri arengut! Ja meie vaatame pealt! Kas käed rüpes, seda peaks küsima nendelt, kes sellise olukorra eest vastutavad.

Kes vastutab?

Kes aga vastutab vandaalide lõhutud kalmistuskulptuuride ja varastatud kultuuriväärtuste eest?

Mitu korda peavad lähedase kaotanud inimesed oma kulu ja kirjadega taastama kalleid skulptuure, sambaid, riste, bareljeefe ja muid lõhutud või varastatud mälestusmärke?

Väikseid kahjustusi püüavad likvideerida (või vähemalt siluda, varjata) hauaskulptuuride omanikud ise. Suurte mälestusmärkide taastamine pole aga kaugeltki kõigile taskukohane. Need maksavad sadu ja tuhandeid eurosid. Ja samas nagu polekski kellegi käest küsida, millal need paremad ajad saabuda võiksid!

Igor Mang tegeleb suurte, globaalsete katastroofide ennustamisega, proua Paukson elus inimeste probleemidega. Kas mitte Urmas Kruuse ja Tartu linnavalitsus ei peaks olema institutsioon, kes hoolitseb sellegi eest, et mingid asjad ei kaoks ja midagi ära ei võetaks? Eriti nendelt, kes ei suuda ennast ise kaitsta.

Hiljuti lõhuti ja viidi ära «teadmata suunas» Lotmanite perekonna hauaplatsile püstitatud skulptuursete pronkskaunistustega rist.

Avaldusega pöörduti politsei poole. Selgust pole minu teada saabunud tänini.

Ametlikult hooldab ja «kaitseb» Raadi kalmistut Tartu asutus Kalmistu. Ilmselt on sellel majandus- ja kultuuriorganisatsioonil oma eelarve, leping linnavalitsusega ja sellest tulenevad kohustused.

Aga kas ka vastutus hauamärgiste, mälestussammaste ja skulptuuride kahjustamise, lõhkumise ja lausa rüvetamise eest?

Mida annaks teha

Esiteks tuleks kas linna või Kalmistu eelarvest leida raha terve kalmistu territooriumi piiramiseks kas või kõige odavama aiapiirdega.

Lõuna, lääne ja põhja poolt ümbritseb kalmistut korralikult ehitatud (paistab, et hooldatudki) tara, idapoolses servas haigutab täielik tühjus.

Kruusaauk pole ju sissetungijatele mingi takistus! Olematu (järelikult ka kontrollimatu) «värav» selle linnapoolses otsas lausa ahvatleb musta äriga tegelema.

Võib-olla isegi tavaline lukustatav tõkkepuu oleks esialgseks lahenduseks.

Teiseks, miks mitte kehtestada kalmistuile kindel külastusaeg? Selle rikkujatelt võiks vähemalt küsida, mida te siin ööpimeduses teete.

See ei tähenda sugugi, et tähtpäevadel (surnute mälestuspäevad, jõulud, vana-aasta eelõhtu jms) ei võiks seda aega korrigeerida. Riias näiteks toimib selline kord mitmel kalmistul laitmatult. Kes vennaskalmistul sellega ei arvesta, seda ootab isegi halduskaristuse protokoll.

Kolmandaks, tehnikavahendite kasutuselevõtt. Milliste, see jäägu kalmistu haldajate otsustada, kuid igal juhul ei tohiks need olla varaste, metalliga kauplejate ja vandaalide omadest halvemad. Elame ju elektroonikaajastul!

Moodsad valgustid kogu peaallee pikkuses lasevad ju oletada, et kalmistu on elektrifitseeritud.

6. oktoobri Maalehes soovitab Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juht Vallo Koppel laiemalt kasutada valvetehnikat. Vägagi asjalik ettepanek. Miks peibutada varganägusid suurte vaevatasudega, kui sama summa eest võiks midagi ette võtta oma vara kaitseks!

Siiski oleks liig nõuda mälestusmärkide omanikelt, et nad koos kadunukesega kaevaksid hauakääpasse ka valvesignalisatsiooniseadmeid. Sissekannet kalmisturaamatusse peetakse ju enamasti üleandmise- vastuvõtu aktiks – sellest hetkest peale, kui lahkunu on kalmistu liivapõue üle antud, valvab selle puhkepaiga rahu ja puutumatust Tartu linna volitatud asutus.

Kas mitte just see asutus ei peaks oma ülesande tulemuslikuks täitmiseks rakendama Vallo Koppeli soovitatud juhtmevabu turvasüsteeme: «teavitussüsteemid, mis näiteks saadavad SMSi, kui keegi siseneb teatud alale» või «salvestussüsteemid, mis aktiveeruvad liikumisele ning pildistavad või filmivad kaitstavat kohta».

Ning viimaks peaks ometi kehtima mingi kord, mis paneb meie kalmistute kultuuriväärtuste kadumise eest kedagi materiaalselt vastutama. Ja see vastutaja peaks olema kõigile teada.

Praegune olukord ei peaks edasi kestma, ei tohikski seda. Surnute eest peame ju hea seisma meie – elus edasi rühkijad. Vähemalt seni, kuni pole nendega ühinenud.

Tagasi üles
Back