Signe Salumets töötab arstina Kesk-Soomes Kiuruvesi tervisekeskuses. Ta ütleb, et Eestis polnud tal perearstina tulevikuväljavaadet.
Arst Soomes: ma ei pea kartma homset päeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas siis nii?
Mulle isiklikult ei meeldi olla eraettevõtja. Olen tahtnud arstiks saada väikesest tüdrukust peale ja ikka sellepärast, et inimesi aidata. Mulle ei meeldiks allkirjastada lepinguid ja täita aruandeid, minu unistuseks on olnud suunata kogu oma tähelepanu ravile.
Ma tean väga hästi ka seda, et perearsti nimistut vastu võttes töötaksin ma aastaid ilma puhkuse ja eraeluta ning ilma mõisteta «vaba aeg», enne kui saaksin praksises kõik oma käe järgi seatud ning toimiva ja usaldusväärse meeskonna loodud. Alles siis julgeksin ehk mõnel suvel natuke puhata või hambavaluga hambaarsti juurde minna, teades et mu patsiendid ei jää samal ajal abita.
Eestis sobis teile hästi abiarstitöö?
Jah. Minu töö koosnes veerand ja poole kohaga töökohtadest ning see tähendas, et mul tuli tegelda nelja nimistu patsientidega. Oma lõunapauside ajal tormasin ma ühest linna otsast teise. Koju jõudes olin alati liiga väsinud, et veel millegi vastu huvi tunda.
Kõige rohkem häiris mind aga kindlusetus tuleviku suhtes. Eesti meditsiini rahastatus on paraku selline, et abiarsti tööst elatuv inimene ei saa kindel olla, et ta leping ka järgmisel aastal jätkub. Sest kuigi tööpuudust perearstidel karta pole, siis raha abilist pidada võib perearstil mingil hetkel küll otsa saada.
Kas Eestist lahkuda kahju ei olnud?
Muidugi oli kahju ära tulla. Lõpetasin peremeditsiini residentuuri 2006. aastal. Juba enne lõpetamist töötasin siin ühe nimistuga. Teises alustasin pool aastat hiljem, kolmas ja neljas töökoht olid uuemad.
Patsiendid olid mulle juba südame külge kasvanud ning siin Soomeski mõtlen nende peale. Tahaksin teada, kuidas neil läheb. Aga nii armsad, kui mulle mu patsiendid ka olid, pidin ma ikkagi mõtlema oma pere ja lähedaste peale, oma sündimata laste ja pisut iseendagi peale.
Mis on kõige suurem vahe Eestis ja Soomes perearstina töötamise vahel?
Soomes ei ole sellist mõistet nagu perearst, siin on mu ametinimetus tervisekeskuse arst. Selles piirkonnas, kus ma töötan, võitis hankekonkursi arstiabi osutamiseks mind töölepalganud firma.
Firma personaliosakond hoolitseb siin ka selle eest, et mõne arsti lahkudes oleks uus asemele tulemas. Ka puhkuseasendused korraldab firma, tuleb vaid öelda, millal puhata soovid.
Lisaks on siin teistsugune ka inimeste suhtumine. Inimesed ei siuna arste maapõhja nagu Eestis. Siin tullakse arsti vastuvõtule väga positiivse suhtumisega.
Ja kuigi mulle Eestis vähemalt tundus nii, et mu patsiendid suhtuvad minusse hästi, isegi soojalt, siis ajalehti lugedes ja kommentaariume silmates sain teada muust. Sellest, kuidas arstid on süüdi kõigis Eesti Vabariigi hädades. Ja siis tekkis ka minul lõpuks küsimus, et kas need kenad inimesed, kes käivad mu vastuvõtul, on ka nende «poo risti» karjujate hulgas ning milleks ma sel juhul üldse vaeva näen või aitan?
Mis mind Soome tulles veel hämmastas, oli see, et siin tõesti hoolitsetakse inimese eest. On pakkuda kõikvõimalikke lahendusi, et abivajaja või vana inimene ei jääks hätta ei oma protseduuride tegemise või ravimite võtmise või poest kauba kättesaamise või haiguse ägenemise korral haiglasse pääsemisega.
Niisiis olete oma otsusega rahul?
Ma pean Soome tulekut oma elus üheks paremaks otsuseks. Olen saanud tagasi energia ja teotahte, olen omandanud väga palju uusi kogemusi.
Tänu parematele tehnilistele võimalustele on mul siin võimalik teha iga päev kõiki neid protseduure, mida Eestis perearst justkui ametijuhendi järgi peaks ka tegema, aga mis enamasti arstist mitteolenevatel põhjustel ei saa tegelikkuses toimuda.
Sõbrad on ütelnud, et olen kosunud ja näen parem välja, silmad säravad jälle. Ise ei oska hinnata, aga seda tunnen küll, et sisemine rahu ja tasakaal on tagasi. Ma ei pea kartma homset päeva ja olen oma firmale väga tänulik selle eest.
Arsti töö suurim rõõm on teadagi patsiendi hea käekäik. Ja kui ma ei pea siin muretsema sellepärast, kas mu patsient on saanud ühel või teisel päeval süüa või ravimeid võtta või kas ta suudab üldse voodist tõusta, siis saan ma rohkem keskenduda meditsiinilisele probleemile. Pealegi informeerivad koduõed meid kõigist ettetulevatest raskustest.
Mida ütlete neile kolleegidele, kes kaaluvad, kas Soomes proovida?
Ütlen: tervetuloa! Jah, olen lugenud kommentaare, kus on juttu välismaale läinud eestlastest. Palju on suhtumist, et välismaale läinud on isamaareeturid ja ajavad taga hõlptulu.
Nendele inimestele ütlen, et ei tule see raha mitte ühelgi maal töö ja vaevata kätte. Tööd tuleb teha igal maal. Erinevus on vaid selles, kas töötegijat austatakse, kas talle tagatakse võimalus puhata, olla koos oma lähedastega ja tunda oma tööst rõõmu.
Kui mulle oleks Eestis seda kõike pakutud, samuti turvatunnet tuleviku suhtes, oleksin ma loomulikult Eestisse jäänud. Paraku ei pea Eesti Vabariik veel oluliseks niisugustele asjadele tähelepanu pöörata. Sel juhul ei tunne ma end ka kuidagi süüdi olevat, kui ma pakun selle energia ja töötahte, mida kodumaal ei hinnata, mõnele teisele riigile.
Ma usun, et Eesti meditsiinis peavad vastu noored, äsja alustanud või veel õppivad tulevased arstid, kes ehk jõuavad ära oodata ka selle aja, kui asjad hakkavad paremaks minema. Seni on meil kõigil valida, kas minna või jääda.