Kätlin Konstabel: kui koolistress haarab lapsevanema

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Uue õppeaasta algus on alati tundeline aeg. Sealt leiab suuresõnalisi pidukõnesid ja mõtisklusi lastest, tarkusest ja Eesti kooli tulevikust, aga iga koolilapse ja tema pere jaoks on see ikkagi isiklikult uus ja emotsionaalne eluetapp. See, kas need emotsioonid – mis määravad paljuski kogu järgneva õppeaasta, aga vahel veelgi pikema koolitee tonaalsuse – on positiivse või negatiivse maiguga, on väga suures osas aga vanemate teha.

Kooliminek on elumuutus. Kes läheb esimesse klassi, sel suurem, ning kes juba mõnda järgmisse, sel väiksem, aga muutus ikkagi. Suvega on laps kasvanud pikkuses, ent muutusi on alati ka siseilmas. Uued teadmised-kogemused, külastatud kontsert, uus sõber või mängitud arvutimäng, suvega natuke teisemaks saanud läbisaamine pereliikmetega – see kõik jätab jälje.

Esimest korda või taas koolipinki sattudes peab kohanema uue rutiini ja natuke muutunud kaaslaste ja õpetajategagi. See kõik tekitab ärevust või pigem põnevat elevust – kuidas kellelgi. Lapse rahulikkuse ja positiivse tooniga koolialguse tagab aga vanemate rahulik ja asjalik meel. Mida tundlikuma loomuga laps, seda rohkem peavad vanemad olema teadlikud sellest, et nende emotsionaalsuse ja sõnadega väljendamata hoiakutegi mõju lapsele on ülisuur.

Seega on vanemate ülesanne heita kooliaasta alguses analüüsiv pilk omaenda sisemaailma ning vajaduse korral ennast vaimses mõttes uuteks väljakutseteks korda seada. Omadega pahuksis ja krussis närvidega vanemal on last pea võimatu toetada ja õppima innustada. Suur osa tema energiast läheb endaga toimetulekule ning lapsedki ei taha oma muresid jagada vanemaga, kes niigi paistab õnnetu – nad ei taha ju vanemale muret juurde tekitada.

Vanemate ülesanne on heita kooliaasta alguses analüüsiv pilk omaenda sisemaailma ning vajaduse korral ennast vaimses mõttes uuteks väljakutseteks korda seada.

Sama tõsiselt võiksid vanemad hinnata oma paarisuhte seisu. Kui tülid on tihti majas või neid püütakse meeleheitlikult aina kuskile ära peita (aga lapsed tajuvad pingelist olukorda alati), kajastuvad need ka lapse olekus. Käitumis- ja õppimisprobleemid koolis, loksuv immuunsüsteem, pea- ja kõhuvalud, pealtnäha seletamatu tujukus on vaid mõned näited, kuidas lapse keha ja psüühika annavad märku, et midagi on tema ümber oleva keskkonnaga, lähedaste ja nendevaheliste suhetega viltu.

Ohumärk on seegi, kui vanematel omavahel enam millestki muust kui lapsest rääkida pole. Tihti keskendutakse just lapsega seotud (vahel hüpoteetilistele) probleemidele, see aga saadab lapsele signaali, et ta ongi üks suur probleem, midagi muud vanemad temas ei näe. Kui lapsel erivajadusest või lihtsalt just talle omasest väikesest käitumiskiiksust tingitult võibki koolis natuke keerulisem olla, on vanemate kohus pidada meeles, et lapses on tegelikult ka nii palju muud – olgu kiidu- või taunimisväärset – ning märgata lapse juures absoluutselt alati ka seda, mitte ainult seda ühte, võibolla natuke silmatorkavalt häirivat omadust.

Vanemad peaksid kindlasti olema teadlikud sellest, kuidas nende enda kooliga seotud hoiakud võivad lapse omi ja hakkamasaamist koolis mõjutada. Võibolla on emal või isal oma kooliajast pigem halvad mälestused – neid ohtralt jagades võib aga lapses kool tõelist hirmu tekitada. Võibolla on vanematel kahtlusi ühe või teise õpetaja suhtes (pole küllalt kogenud või näib liiga vanamoodne, tundub liiga külm või liiga närviline), aga neid kõiki lapse kuuldes välja käia pole õige. Teinekord oli lapsevanem ise samas koolis oivik ning nüüd piinleb iga päev vaimus, et mida ta kunagised õpetajad nüüd järeltulijast arvavad. Laps peab selle pagasiga koolis toime tulema ja satub parimal juhul vaid tohutusse segadusse, mis õppimisele keskendumist kindlasti ei soosi.

Kõigile vanematele on omane soov võsukest maailma ohtude ja raskuste eest kaitsta või neid vähemalt selleks kõigeks ette valmistada, ent tihtipeale kipuvad muretsemine, ärevus ja negatiivsele keskendumine liiale minema just neil kõige tublimatel ja püüdlikumatel vanematel. Vanema intelligentsus pole siin samuti abiks – nutikas meel suudab ette kujutada kohe eriti palju ohtusid. Laps üha muutub ja kasvab, saab aina iseseisvamaks, temaga suhtlemist tuleb aina ümber timmida ning ühtaegu toetada ja samas rohkem vabadust anda.

Ometi on ka juba täitsa tragi ja iseseisvaks kippuva lapse vanematel raske lahti lasta vastutuskoormast ja lapsega seotud meeldivad kohustusedki tunduvad tihti pigem paanikat tekitavat – nii palju võib minna ju valesti. Kuskil vaevab küsimus, kas ollakse üldse vanemana pädev. Selle tohutu ebakindluse juures kummitabki tõsine oht, et hirm eksimise ja vigade ees põhjustab liigse kontrolli. Kui aga laps nakatub vanema hirmuga, et kogu aeg on midagi valesti, võib tekkida omamoodi nõiaring – lapse enda ebakindlusest või lausa lootusetusest tingituna hakkavadki koolis või sõpradega asjad viltu vedama, ka lapse vaimne tervis võib ohtu sattuda.

Rahulikku meelt aitab vanematel hoida see, kui asjad on läbi mõeldud – infot koolielu ja uute tegemiste kohta on piisavalt, logistika ja päevaplaan on selgelt paika seatud. Suuremaks sirgunud lapsega ja mingil moel teisenenud pereoludes (uus kodu või õde-vend, vanema uus töökoht) tuleb läbi arutada pereelu üldine toimimisviis. Mis on need eakohased kodused kohustused, mida laps kooli ja ringide kõrvalt täitma peaks? Mis on ema, mis isa roll lapsele reeglite seadmisel, transportimisel või õppimise toetamisel? Küsimusi jagub. Vahel juhtub, et ununema kipuvad just need kõige lihtsamad asjad – kuidas teha nii, et laps läheks kooli alati täis kõhuga ja oleks enne ka korralikult maganud.

Jah, vahel võib laps tunduda nagu tulnukas (ja mitte tingimata sõbralik), aga siis tulebki püüda mõista seda tulnukat ja tema kummalisevõitu maailma.

Kui ülevastutamine ja -muretsemine on kurjast, siis teine äärmus – lapse põhivajaduste tähelepanuta jätmine ja lootus, et küll kuidagi ikka saab, on teine juba päris suur – on seda kohe kindlasti ka.

Kui eelmisel aastal oli koolis mingeid probleeme, võiks nüüd arutada, mida saaks nende võimaliku taastuleku korral ennetamiseks ära teha. Võibolla polegi midagi vaja teha – emakeeleõpetajalt vähese lugemislembuse pärast viltuse pilgu saanud laps on suve jooksul raamatukogu võlud avastanud, häbelik muutunud enesekindlamaks, liialt kuraasikas taandunud tagasihoidlikumaks. Sellisel juhul on lapsele abiks, kui arutame, mida ta ise on juba teinud, et varasemad mured tagasi ei tuleks. Lapse enda rolli rõhutamine saadab signaali, et ta tegelikult saab ja oskab ise enda käitumise heaks nii mõndagi teha.

Vanemaid aitab lapse kooliteel ja elus õigel moel käituda vast üks kõige üldisem põhimõte: lapse jaoks tuleb lihtsalt olemas olla, südamekõrvad ja tundetundlad peavad olema tema poole suunatud. Tal peab olema tunne, et ta on hoitud. Olgu laps siis kodus või kümme tuhat kilomeetrit eemal.

Pole vaja pinnida kõigi võimalike murede ja hinnete kohta või külvata üle eluõpetustega. Tuleb lihtsalt tähele panna, lapsega kontaktis olla, kuulata ja vaadata – ja püüda mõista, et tema maailmast osa saada. Jah, vahel võib laps tunduda nagu tulnukas (ja mitte tingimata sõbralik), aga siis tulebki püüda mõista seda tulnukat ja tema kummalisevõitu maailma.

Parim, mida me lapse heaks saame teha, on saata ta kooli- ja eluteele tundega, et vanemad on alati tema jaoks kogu südamega olemas ja ta tõesti läheb neile korda. Just sellisena, nagu ta on.