Marika Saar: Eesti kool kardab muutusi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Marika Saar

FOTO: Margus Ansu

Maailm muutub kiiresti ja mõneski valdkonnas ennustamatult. Eesti suhteliselt konservatiivne koolisüsteem peab seetõttu muutuma paindlikumaks ja avatumaks, millele aitaksid kaasa nii koolijuhtide tähtajalised töölepingud kui näiteks nn õpetajavahetus.

Mida varem suudame pakkuda tagasisidel põhinevat ja laste teadmisi arvesse võtvat õpet, seda parema tuleviku oma lastele ja oma Eestile loome, tõdes president Kaljulaid taasiseseisvumispäeva kõnes: «Üha vähem peame õpetama fakte ja üha rohkem lihtsalt inimeseks olemist.»

Muudatuste vajadusest senises haridusmudelis – et see tähendab eelkõige mõtteviisi muutust õppimises, õpetamises, õpetajaametis, ka koolijuhtide, koolipidajate ja lapsevanemate tõekspidamistes ning kogu ühiskonnas laiemalt – räägiti hiljuti ka arvamusfestivalil.

Haridussüsteem peaks olema praegusest palju avatum, kaasavam ja rõõmsam. Senine kogemus näitab, et Eesti koolisüsteem on suhteliselt konservatiivne ning uusi lähenemisi ellu viia ei ole sugugi lihtne.

Näiteks paljud ei mõista numbrilist ehk kujundavat hindamist ja see isegi hirmutab neid, sest ollakse õppinud süsteemis, kus tähtis oli just hinne ja parima hinde nimel pingutamine. Nii tekib paratamatult hirm, kas meie lapsed ikka pingutavad piisavalt uute teadmiste omandamisel, kui hindeid enam ei pandagi.

See on üks muudatus, millega peavad kohanema nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad, sest kujundava hindamise põhimõte on see, et eelkõige võrreldakse õpilase arengut tema varasemate saavutustega ning arvestatakse tagasisidet. Hindamise edukas rakendamine sõltub väga palju õpetajate professionaalsusest, sest kirjeldada tuleb õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning ettepanekuid edaspidiseks tegevuseks.

Õpetajad peavad pidevalt arendama nüüdisaegseid õpioskusi, muutudes ka ise samal ajal õppivaks professionaaliks. Õpetaja töö sisu ei ole pelgalt tundide ettevalmistamine ja tunniandmine, vaid aega peab jääma piisavalt ka enesearenduseks, õppe kavandamiseks, õpilaste kuulamiseks ja neilt õppimiseks.

Me saame kõik ju aru, et võimalikult läbimõeldud ja lõimitud teemakäsitlused annavad õpilastele palju enam kui tuim faktide tuupimine.

Õppimise käigus tuleks õppijal leida probleemidele lahendusi, omandada uusi seostamisoskusi. Õpetajate mõtestatud koolitamine ja meeskonnatööle panustamine on ülioluline. Miks mitte lubada ka õpetajatele vaba semestrit või katsetada rohkem õpetajavahetust naaberkoolides, et uued keskkonnad ja olukorrad inspireeriksid ning innustaksid.

Olen ise saanud väga hea kogemuse gümnaasiumis õpilasfirmana koolikohvikut pidades. Miks mitte usaldada mõni koolielu puudutav ülesanne hoopis õpilasfirmale?

Suurem paindlikkus ja avatus peaksid olema märksõnad, mida me koole iseloomustades järjest enam kasutame, avatum sealhulgas ka uutele inimestele ja lähenemistele.

Peaksime rohkem kogukonnas ringi vaatama ning mõtlema, kas lapsevanemate, vilistlaste, kohalike ettevõtjate, ametnike või vabaühenduste eestvedajate seas on neid, kes saaksid anda lisaväärtust mõnele ainetunnile, üritustele või koostööprojektile.

Võibolla saab mõne osa ainekavast läbida põnevalt ja intensiivselt hoopis väljaspool koolihoonet, näiteks raamatukogus, mõnes ettevõttes, vallamajas, kultuuri-, teadus- või mäluasutuses? Paindlikkust saaks suurendada nii koolitundides kui ka õppemeetodites, oluline on julgelt proovida ja katsetada. Koolides tuleks ka edaspidi keskenduda innovaatilistele lahendustele, digiõppe ja haridustehnoloogiate rakendamisele. Miks ei võiks kool pakkuda midagi põnevat õpilastele ka pikal suvevaheajal – mõne laheda õppepäeva või suvelaagri, et kool ei seostuks ainult kohustustega, vaid millegi põneva ja vahvaga?

Elva valla arengukava eelnõus on kirjeldatud ühe ülesandena võrdsete võimaluste loomist elukestvaks õppeks, seades eesmärgiks väärtustada õppijakeskset haridust.

Soovime väga, et meie koolid keskenduksid ennastjuhtiva, sotsiaalselt pädeva ning analüüsivõimelise õpilase kujunemisele. Võtame eesmärgiks, et kodulähedases koolis oleks loodud huvitav, kaasahaarav ja nüüdisaegne õpikeskkond, ka hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks.

Järjest enam muutub kool kogukonnakeskuseks, millel on head partnersuhted lapsevanemate, õpilasesinduse ja hoolekoguga. Koolid võiksid enam põimida õppesse kohalikku eripära – loodust, ajalugu, tuntud isikuid ning kindlasti ka eeskujuks olevaid ja noori innustavaid tänapäeva tegijaid. Gümnaasiumiharidus peab olema konkurentsivõimeline ja valikurohke, selle üle ei vaidle ju enam keegi. Omavalitsuse ülesanne on sellele kaasa aidata, et kogu haridusvaldkonnas saaks rääkida kvaliteedi kasvust.

Elva valla arengukavas on eraldi rõhutatud, et igas koolis tuleks rakendada ettevõtlusõpet ning pakkuda karjäärinõustamist. Keskendudes loovuse ja ettevõtlikkuse arendamisele, võime kindad olla, et praegused õppurid saavad hakkama ka tulevikus, kui on tekkinud uued ametid, mida me veel ettegi kujutada ei oska.

Tehnoloogia ja infoühiskonna areng on pööraselt kiire ning seega peame keskenduma palju enam meeskonnatöö-, suhtlemis- ja seostamisoskuste õpetamisele.

Igas koolis peaks olema koolitatud ettevõtluse ja ettevõtlikkuse õppe eestvedaja ning peame soodustama ja toetama õpilasfirmade teket. Olen ise saanud väga hea kogemuse gümnaasiumis õpilasfirmana koolikohvikut pidades. Miks mitte usaldada mõni koolielu puudutav ülesanne hoopis õpilasfirmale?

Miks mitte lubada ka õpetajatele vaba semestrit või katsetada rohkem õpetajavahetust naaberkoolides, et uued keskkonnad ja olukorrad inspireeriksid ning innustaksid.

Avatum, kaasavam, paindlikum, koostööd ja sidusust toetav hariduskorraldus on koolijuhtidele suur proovikivi. Tänapäeva koolijuht peab olema eelkõige visionäär, innustaja, pühenduja, protsesside sisuline eestvedaja, mitte niivõrd administreerija.

Ta peab olema südamega eestvedaja, kellel on head planeerimis- ja juhtimisoskused. Uuendusmeelseid haridusjuhte on keeruline leida ning minu arvates võiks julgemalt usalda kooli juhtimise väga headele juhtidele väljastpoolt haridussüsteemi, see annaks koolielule juurde värskust ja uut hingamist.

Viimasel ajal on räägitud järjest enam sellest, et koolidirektorite töölepingud võiksid olla taas tähtajalised. Näiteks iga viie aasta tagant peab direktor koolipidajale esitama eneseanalüüsi ja visiooni uute eesmärkidega. See on justkui aeg-maha-hetk, kus koolijuht ja koolipidaja üheskoos saavad otsustada, kas ja kuidas koostööd jätkata, sest koolijuhil on kooli arengus siiski kõige tähtsam roll.

Loomulikult peab olema juhtidel motiveeriv palk ning loodud tingimused ja usaldus, et haridusasutust arendada. Igal koolijuhil võiks olla mentor, kriitiline sõber, kes aitaks eesmärke ja tegevust seada ning kõrvalseisjana head nõu anda.

Minu hinnangul räägitakse liiga vähe koolipidaja rollist hariduse kujundamisel. 

Omavalitsuse osa hariduspiirkonna ja arengusuundade kujundamisel ning haridusjuhtide nõustamisel on väga suur. Ühtpidi on see senine tagasihoidlik roll ka arusaadav, sest enne haldusreformi puudus enamikus kohalikes omavalitsustes haridusvaldkonna kompetents ning koolidirektor oligi kõige olulisem haridusspetsialist kogu vallas.

Maavalitsuste kadumise järel on sellest aastast koolipidajal lisaks muudele ülesannetele suurem osa ka haridusasutuste teenistusliku järelevalve teostamisel, mille käigus kontrollitakse õppeasutuse juhtimise ja tegevuse seaduslikkust ning otstarbekust.

Haridusasutuste kvaliteedi eest vastutab lõpuks ju kohalik omavalitsus. Seega omavalitsuse hea koostöö haridusjuhtidega on väga tähtis ning oluline on ka haridusasutuste omavahelise koostöö koordineerimine.

Elva vallas on üheksa kooli ja kümme lasteaeda ning üksteise tundmaõppimine ja usalduse loomine on pidev protsess. Omavalitsuse kohus on läbi mõelda ja korraldada valdkonna tunnustamine ning märgata neid samme, mida tehakse just uue mõtteviisi ja haridusmudelite juurutamisel. 

Tagasi üles