Risto Mets: kas muuta Annelinna või suhtumist?

Foto: TPM

Kust on tulnud see jutt, et Annelinna maine on halb ning elukeskkond ajast ja arust? Kas keegi on kunagi Annelinna mainet ja elukeskkonna väärtust üldse põhjalikumalt uurinud?

Möödunud nädalal istus Tartus koos hulk linnaplaneerijaid, arhitekte ja ametnikke, et arutada, kuidas parandada Annelinna elukvaliteeti. Peaaegu kõigist ettekannetest õhkus tõdemust, et Tartu suurima linnaosa elukeskkond ei ole atraktiivne ning igal juhul tuleb midagi muuta.

Paneelmajade probleem on universaalne kõikjal maailmas, rääkisid noored arhitektid Tallinnast. Võimalikud variandid on lammutada või uuendada. Uuendamiseks olevat aga see askeetlik ja monotoonne linnaosa justkui loodud. Palju vääriks Annelinnas nende arvates siiski ka säilitamist, sest nii mastaapne planeerimine ei ole praeguse riigikorra ajal enam võimalik.

Teised foorumil osalenud leidsid jälle, et linnaosa on kui potentsiaalne kunstipolügoon. Kõrgete majade seintel võiks näidata välikino ja korraldada valgusetendusi. Inimesed saaksid seansse ja kunsti jälgida oma kodu rõdult. Suurejooneliste ideede taustal arvasid annelinlased ise, et kui saaks korda majadevahelised tühermaad ja ära remontida mõne lagunenud mänguväljaku, oleks sellestki suur abi.

Osas ettekannetes asetus rõhk vajadusele parandada ühendust kesklinna ning teiste linnajagudega kuni selleni välja, et inimesed pääseksid üle soise luha Emajõe äärde ning parvega koguni üle vee Karlovasse.

Vastukaaluks leidus arvamusi, et kui linnajaos asuks paar üritusi korraldavat kultuurimaja ning mõned hubased kohvikud, poleks annelinlasel tarvis kaugemale minnagi.

Palju oli juttu ka kergliiklusteede arendamisest. Kaardile vaadates selgus aga, et kergteede võrgustik on Annelinna korrusmajade vahel äärmiselt tihe. Tõsi, tegelikus elus takistavad kergliiklust ohtrad äärekivid ja lagunenud teekate.

Kokkuvõtvalt tuli tõdeda, et linnaosa on hästi planeeritud ja funktsioneerib hästi, selle eelistest said ühtmoodi aru nii linnaplaneerijad kui ka elanikud. Omaaegsed Annelinna rajajad on teinud vaid ühe tõsise vea: kui laps jookseb majast välja, satub ta otse autode vahele. Autode ülemvõim peab lõppema, masinad asugu majade taga või kaugemal, leidsid paljud.

Linnaarhitekt Tiit Sild tõdes üritusjärgses vestluses, et arvamus näiteks Supilinnast ja Karlovast on viimase paarikümne aasta jooksul kardinaalselt muutunud. Toona peeti puitasumeid hääbuvaiks kõdurajoonideks, tartlased ihkasid äsja ehitatud Annelinna mugavusi. Nüüd peetakse Supilinna ja Karlovat aga väga väärtuslikuks elupaigaks kesklinna lähedal.

Kuid kas tegelikult on Supilinnas ja Karlovas elukvaliteet kahekümne aasta vältel sisuliselt muutunud? Tõsi, korda on tehtud tänavaid ja maju ning tekkinud mõni uus pood. Kuid neisse linnajagudesse ei ole kerkinud uusi koole ega lasteaedu, maju köetakse jätkuvalt puudega ning autostumine on jätnud ka neis linnaosades oma jälje.

Samuti ei ole Annelinnas elukvaliteet viimaste kümnendite vältel halvenenud, kui kasvanud liiklustihedus välja arvata.

Niisiis näib mulle, et küsimus pole mitte selles, mida üks või teine Tartu osa suudab oma elanikele pakkuda, vaid selles, kuidas neist linnajagudest räägitakse.