Ülo Veldre: Mart lahutati, Miina pandi mehele…

FOTO: TPM

Karlova vilistlaste allkirjaaktsioon gümnaasiumi püsima jäämise nimel kiskus lahti Tartu koolivõrgu muutmise veritseva haava, millele kogu riigis taas päevakorrale kerkinud koolireform ja õpetajate palga tõstmine riputavad üksnes soola.

Arusaam rahvastikupüramiidi iseärasustest ja aastakäikude mõõnast ehk gümnaasiumiõpilaste nappusest jõudis avalikkuse teadvusse sajandivahetusel.

Kolmikliidu 1999. aasta koalitsioonileppes oli kirjas, et «omavalitsus vastutab munitsipaalse alus- ja põhihariduse, riik kvaliteetse gümnaasiumihariduse arendamise eest igas piirkonnas, kujundades selleks riiklike maakonnagümnaasiumide võrgu».

1999. aastal vastu võetud Tartu hariduse arengukavast 1999–2005 on lugeda: «Aastaks 2012 on kõik senised suure sündimusega aastakäigud kooli lõpetanud ja koolis käivad kuni 1,5 korda väiksemaarvulised aastakäigud.»

Aastaid tagasi teada paratamatus on kätte jõudnud, aga sellega toimetulekuks pole suurt midagi ära tehtud ei riigis ega Tartus.

Orav – halb peremees

Oravapartei armastab mantrana korrutada, et riik (linn) on halb peremees, aga kõnealusel juhul ei saa rääkida ei abstraktsest riigist ega linnast. Reformierakond on olnud riigis võimul 25. märtsist 1999, olles suurema osa sellest ajast juhtivpartei (järjepidevalt alates 13.4.2005). Tartus on oravad olnud võimul vaheaegadeta ja juhtiverakond 17. aprillist 1997.

Nii võib koolireformi kontekstis öelda: mitte riik ega linn, vaid Reformierakond on olnud halb peremees nii Tartus kui ka riigis!

Kõik senised sammud veenavad järjest enam, et Tartu koolireformi viiakse juba aastaid lolli järjekindlusega ellu «nähtamatu plaani» järgi.

Eirates Tartu arengukavadesse kirjutatud põhimõtteid ei ole otsuste tegemisel lähtutud isegi mitte koolivõrgu terviklikust arengust, vaid on tehtud olupoliitilisi (ja/või kitsalt parteipoliitilisi) otsuseid.

Võiks meenutada Puiestee tänava koolikompleksi otsustuskorras (tunduvalt alla turuhinna) võõrandamist või viimati näiteks Mart Reiniku gümnaasiumi (MRG) põhikooliks ja gümnaasiumiks lahutamist järjekordse ebaõnnestunud finantsafääri käigus.

Puškini gümnaasiumi sulgemisel (formaalselt slaavi gümnaasiumiga liitmisel) sai ennustatud, et see on proovikivi, kas teised koolipered julgevad välja astuda puškinlaste toetuseks. Vähemalt tõstatada küsimuse Tartu koolivõrgu terviklikust reorganiseerimisest – ei julgenud!

Hüüdjaks hääleks kõrbes jäid Raatuse ning Forseliuse gümnaasiumi vilistlaste kirjutised oma kooli kaitseks.

Omamoodi pöördepunktiks olid MRG pere väljaastumised kooli lahutamise vastu. Et saatusekaaslaste ühisrinnet ei tekkinud, said oravad tegutsemisindu üksnes juurde.

Kunstigümnaasium täitis küll gümnaasiumi säilitamiseks nõutud normi, aga linnavalitsus ei häbenenud seepeale teatada, et aasta pärast sulgeme teie kooli gümnaasiumiosa nagunii. Ei mingit avalikku laata (demokraatiat?!), mis võiks takistada «nähtamatu plaani» elluviimist.

Retooriliselt võiks küsida, miks peaksid nüüd Karlova toetuseks allkirja andma varem üksi jäetud kooliperede liikmed.

Erand kinnitab reeglit

Miina Härma gümnaasiumi (MHG) jätkamine «torukoolina» on põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise (koolireformi) mõttes ilmne erand, aga mitte erand Tartu «nähtamatu plaani» mõttes.

Liitumine International Baccalaureate’i (IB) organisatsiooni ja programmiga on aastatepikkuse töö tulemus. Andmata hinnangut, kas hea või halb, on selge, et seda ei tehtud eelkõige IB hariduse edendamise, vaid MHG eristaatuse säilitamiseks.

Erandiks «nähtamatus plaanis» on pigem Tamme gümnaasium (TTG). Tagasihoidlikke õppetulemusi arvestades vähendati selle gümnaasiumiosa klasside arvu juba aastaid tagasi, suunates õpilasi MRGsse kui tugevama taseme ning suurema potentsiaaliga gümnaasiumi.

«Nähtamatu plaani» osalise lekitamisega ajakirjandusse see olukord muutus ja «minu soovil, haugi käsul» tsementeeriti kõikides Tartu arengukavades ning investeeringuplaanides uue koolimaja ehitamine just Tamme linnaossa. Eraldatud euroraha aga välistab TTG sulgemise selle europrojekti (koolireformi) teostamise ajal.

Nende näidete taustal pole Karloval erilist väljavaadet saavutada erandlikku positsiooni, sõltumata kogutud allkirjade arvust.

«Nähtamatu plaan» keskendus kitsalt Tartu koolivõrgu muutmisele, Tartu koorivõrgu säilitamise vajaduse tõid esile Karlova vilistlased, aga käsitlemata valdkondi on teisigi, näiteks õpilaskodude puudumine Tartus, mis teatud tingimustel võib saada kogu koolireformi võtmeküsimuseks.

Tartu koolivõrgu ümberkorraldamise «nähtamatu plaan» on koostatud arvestusega, et siin õpib 25–33 protsenti teiste omavalitsuste gümnasiste ja 10–20 protsenti põhikooli õpilasi. Ka Karlova lapsevanemate allkirjaaktsioon lähtub samast eeldusest, mis aga tähendab teiste (maa)piirkondade õpilastest tühjaks imemist.

Aasta tagasi nii palju õppureid Tartusse tegelikult ei jõudnud ehk Tartu koolivõrgu reorganiseerimisel on alahinnatud majanduslikku aspekti: rasketes oludes ei valita kooli õppepotentsiaali, vaid koduläheduse, õpilaskodu olemasolu vms järgi. Ja eelisseisus on need koolid, mis ei vaja (suuri) investeeringuid.

Tegelik valik

Kui nüüd koolireformi asutakse ellu viima, olgu siis reformierakondliku olelusvõitluse või isamaalaste vabatahtliku-sunniviisilise kokkuleppe alusel, võib Tartusse jääda vähemgi gümnaasiume ja põhikoole, kui «nähtamatu plaaniga» kavandatud.

Raha koolireformiks ja õpetajate palga tõstmiseks peaks tulema gümnaasiumide liitmisest, aga seejuures on maha vaikitud lubadus säilitada kodulähedased põhikoolid.

Isegi kui pooltühjad maagümnaasiumid reorganiseeritakse ja lapsed meelitatakse linnadesse, ei tähenda see kolmveerandtühjade kodulähedaste koolide sulgemist, vaid veelgi suuremat tühja kütmist, veelgi rohkem alakoormatud ja alamakstud õpetajaid. Ehk sisemist varu õpetajate palkade tõstmiseks tegelikult ei teki.

Õpilaste arvust ehk kodulähedaste koolide tegelikust vajadusest lähtuvalt on Tartu praegune (ja kavandatud) koolivõrk selgelt üle paisutatud. Selle säilitamine võib osutuda Tartule majanduslikult üle jõu käivaks ja oleks võimalik vaid teiste valdkondade alarahastamisega. Ehk halvima unenäo järgi pole asi Karlova gümnaasiumi põhikoolistamises, vaid mõne põhikooli sulgemises.

MRG lahutamine, MHG mehelepanek ja teisedki Tartu koolivõrgu muudatused said parteilise tahte triumfina teoks eelkõige seetõttu, et iga koolipere on seni seisnud kitsalt enda huvide eest. Ja kaotustest hoolimata ei vasta Tartu koolivõrk ikkagi 12–15 aastat tagasi selgeks saanud vajadustele.

Usun, et intelligentsi kuuluvana on Tartu õpetajad võimelised koolivõrgu reformimist käsitlema ka oma koolipere erihuve alla surudes, mis tulevikus annaks kogu Tartule ja õpetajatele endile parema lahenduse, kui on olupoliitiline tõmblemine hetke finantsnäitajate nimel.

Tegelik valik: kas koguda allkirju ühe kooli või koori säilitamiseks või valida kogu Tartu koolivõrgu realistlik reformikava, alustades «nähtamatu plaani» tühistamisest ning jätkates reformikava avaliku ja demokraatliku (asjaosalisi kaasava) koostamisega.

Tagasi üles