Linnaametnik: laste mänguväljaku kõrval joomine on probleem

Tartu linnasekretär Jüri Mölder. Foto: Margus Ansu

Suur hulk annelinlasi kurdab, et linna paigaldatud pinkidel uue kergliiklustee ääres ja mänguväljaku juures käib pidev joomine, sest otse kõrval on alkoholipood. See häirib inimesi.

Tartu linnasekretär Jüri Mölder, mida linnavõim ette saab võtta?

Kas teravik on selles, et avalikus kohas juuakse alkoholi või et selles konkreetses poes müüakse seda? Kui seal müük ära lõpeks, kas siis enam avalikus kohas alkoholi ei tarbitaks?

Suures plaanis tundub mulle, et probleemi põhiteravik on avalikus kohas alkoholi tarvitamine – eriti kui seda tehakse laste mänguväljaku kandis – ja sellest lähtuv häiriv tegevus: verbaalne, väljanägemuslik või asjaolu, et need tarvitajad haisevad.

Järgmine küsimus on, kas see häirimine piirdub mänguväljakutega või räägitakse probleemist üldisemalt.

Kas alkoholi pruukimine avalikus paigas on tegevus, millesse linn või politsei peaksid tingimata sekkuma? Avalik koht on mõistena niikuinii natuke laialivalguv. Välikohvikutes, mis on avalik koht, me ju lubame alkoholi juua.

Välikohvik on avalik koht, aga see ala on piiritletud ja seal on see lubatud. Kui räägime avalikust linnaruumist, siis seal ei luba seadus alkoholi tarbida.

Seadus räägib ka sellest, et oluline on häirimise aspekt.

Nüüd ongi see koht, et ühest küljest on tarbimiskeeld ja teisest küljest häirimiskeeld. See ei piirdu ainult alkoholi tarbimisega, vaid seondub ka ebaviisaka käitumisega kuni selleni välja, kui mingid bomžid on mänguväljakul ja ehk ka magavad või haisevad seal pingil.

Küsimus on aga selles, kuidas seda häirimist fikseerida. Ei ole mõeldav, et politsei või omavalitsus paneks korravalvuri seisma iga pingi kõrvale. See pole mõistlik ressursikasutus. Kui räägime häirimisest, tuleb lähtuda olukorrast: kui häirib, on vaja teada anda. Politsei on kogu aeg soovitanud, et kui tegevus häirib, tuleb neile teada anda.

Oleme võtnud eesmärgiks, et me ei dubleeri pädevust. Politseil on korra tagamisel tunduvalt suuremad võimalused, on mõistlik, et nemad sedalaadi probleemidega tegelevad. Teoreetiliselt saaks avaliku korra kaitsega tegeleda selles küsimuses ka omavalitsus, ent meil ei ole isiku kinnipidamise õigust ega ole ka muid õigusi, mida oleks vaja sellise häiriva olukorra lõpetamiseks.

Häiringu sõnastamine on mõnikord problemaatiline. Näiteks on inimene pudeli põhjani kummutanud, aga no ei saa ju öelda, et ta pärast seda üldse vabas õhus olla ei tohi.

Kui tema joobeaste häirib kedagi või on inimesele enesele ohtlik, siis see on kriteerium, millest politsei lähtub.

Teine asi on välimus ja hais, ei saa ju öelda, et tublisti küüslauku söönud sinises nailon-dressipluusis inimene häirib.

Seaduses on öeldud, et häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest mõistlikust inimesest. On see tädi Maali või tädi Juuli või onu Heino, on praktikas välja kujunenud.

Mänguväljakud ei ole suvaline avalik ala, need on olnud kaetud linna tellitud turvateenusega. See võib olla mõtlemiskoht, et turvateenust tuleks tellida suuremas mahus.

Kas on võimalik alkoholi kättesaadavust mõnes paigas vähendada? Kui keset Mõisavahe asumit on alkoholipood, kas linnal on käed piisavalt pikad, et olukorda muuta?

Ei ole.

Miks?

Alkoholiseadus annab omavalitsusele mõningad õigused ja neid on kõige aktiivsemalt püüdnud rakendada Tallinn. Kõik need sortimenti, müügikohta ja müügivormi puudutavad piirangud. Minu arust on meie keskvõimu käitumine olnud kummaline. Ühel juhul viiakse alkoholimüük väga liberaalseks, teatavasti ei ole müügiks ühtegi luba vaja, tarvilik on üksnes teavitus. Müügi alustamine on seotud nii lihtsa toiminguga.

Meie ju võime proovida öelda, et alla 30-ruutmeetrises poes ei tohi alkoholi müüa, aga sellega probleemi ei lahenda. Kui alkohol on probleem, tuleb lahendusi leida riigiüleselt ja ühtmoodi. Olgu siis kopsakas riigilõiv alkoholimüügi õiguse eest, mis võib-olla välistaks väikesed müügikohad, mille tegevus keskendubki vaid alkoholile ja kus muud toidukaupa pole.

On silmakirjalik, et keskvalitsus laseb alkoholimüügi liberaalsemaks kui kunagi varem ja annab omavalitsustele õigusi alkoholimüüki reguleerida. Need on vasturääkivad meetmed.

Eesti riigi alkoholipoliitika paistab olevat ainult aktsiisipoliitika, mitte sisuline, olukorra analüüsist tõukuv lahenduste pakkumine. Riigil on praegu väga tore võtta aktsiisiraha, aga müük lükatakse kellegi kolmanda korraldada. Seda enam, et ettevõtluspiirangute kehtestamine omavalitsuse poolt on alati põhiseaduse kohaselt küsitav.

Kas peaksime tähtsustama poe suurust või seda, kui suure osa käibest moodustab saia ja kui suure osa õlle müük?

Alkoholiseaduse järgi võime kehtestada piiranguid sortimendi, müügikoha ja müügivormi suhtes. See tähendab: omavalitsus võib. Mina olen jurist ja mulle on üsna arusaamatu selle volitusnormi sisu. Kas ütleme, et tanklas ei tohi müüa? Sortiment – kas ütleme, et tohib müüa ainult A. Le Coqi või ainult puhast viina või vastupidi, üksnes lahjat alkoholi. Kui mõistuspärased sellised piirangud on?

Kui räägime eesmärgist, siis kuidas nende piirangute kehtestamine aitaks piirata avalikus kohas häirivat joomist.

Aga kui suure kaubamaja toidunurgakesest on ostetud vahuvein ja seda juuakse mänguväljaku kõrval – mis vahet siis on?

Jõuamegi tagasi küsimuseni: kuhu asetame probleemi teraviku? Kas teravik on see, et mänguväljaku kõrval juuakse ja sellel on negatiivne mõju lastele, või on küsimus selles, kus see joodav alkohol müüdi?

Räägime olulistest asjadest. Minu arust on probleem see, kus juuakse, mitte see, kus alkoholi müüakse. Pannakse üks müügikoht kinni, tekib järgmine asemele, kus saia müük võib-olla ületab teatud protsendi, ent see ei aita probleemi lahenda.

Emajõe kallastel on kümneid pinke. Kaunil suveõhtul on seal istujaid, mõned tiksutavad ka alkoholi. Seaduse mõttes pole see sallitav tegevus, aga on see siis tegelikult probleem, millega võidelda?

Kõik on hindaja silmades. Kui mina jooksen või kõnnin ja keegi tarbib alkoholi, aga ei lälla, ei käitu ebaadekvaatselt, lihtsalt naudib sooja ilma, naudib loodust, siis see ei ole probleem. Alkoholi tarbimine mänguväljakul on olemuslik probleem. Aga mujal linnakeskkonnas ma taandaks selle häirivusele.

Mina ei saa aru, miks keskvalitsusel on piisavalt ressurssi teha järelevalvet selle üle, kas metsast korjatud mustikas on mahe või mitte, aga pole ressurssi kontrollida avalikku korda.

Kui see lehelugu nüüd ära on ilmunud, kus linnavolinik on tõstnud probleemi ning täitevvõim peaks seda lahendama, siis millises vormis peaks linnavalitsus seda järgmisel kokkusaamisel arutama?

Esiteks, ma eeldaks, et kui linnavolikogu liikmel on probleem, pöördub ta selles küsimuses linnavalitsuse poole otse ja kirjeldab probleemi ära. Lisaks, kui volikogu liige näeb, et kuskil on probleem, saab ta algatada arutelusid volikogus ka ise. Lahendused on mitmekesised.

Teisalt on linnavalitsus ja volikogu mitmetes aruteludes korduvalt juhtinud tähelepanu, et nende probleemide lahendus ei saa seisneda selles, et omavalitsused hakkavad ükshaaval midagi reguleerima. See eeldab ühesugust regulatsiooni riigi tasemel. Nagu vahepeal on räägitud ka sellest, millisel kellaajal peaksid söögikohad lõpetama alkoholi müügi, kas toidukohas tohib hommikul kell kuus alkoholi müüa. Need küsimused tuleb lahendada seadusega ja neid ei saa lahendada nii, et keskvalitsus liberaliseerib alkoholimüügi poliitikat. See võtaks mõne minuti, et muuta alkoholimüük ametlikuks kas või siinsamas raekoja kabinetis. Midagi on üldiselt valesti.

Riik peab seadustega sekkuma seal, kus probleem vajab lahendamist. Kuidas me selle probleemi siis sõnastame? Et alkohol on liiga kättesaadav nii kellaajaliselt kui ka geograafiliselt?

Mina tajun, et probleem on liiga lihtsas müügiõiguse saamises ning teatud toidukohad, kus ei kasutata seda õigust vastutustundlikult, korjavad kokku teistest kohtadest lahkunud ja alkoholi liigtarbinud kliente. Üldises plaanis on probleem selles, et korrakaitseseadus on läinud avaliku korra tagamise loogikas nii kaugele, et ülesanded on sedavõrd hajutatud, et järelevalveorganisatsioonidele, nagu politsei, on järjest tekitatud ootusi, et keegi teine peaks nende asemel niisuguste küsimustega tegelema.

Täpsemalt?

Kui riik paar aastat tagasi jällegi seadust muutis ja pani avaliku korra tagamise üldkohustuse omavalitsusele, siis küsime, kas on mõistlik ressurssi dubleerida. Politseid tõmmatakse järjest koomale, alles anti ülevaade, kui palju on maakonnakeskustest politseinikke kadunud.

Mina ei saa aru, miks keskvalitsusel on piisavalt ressurssi teha järelevalvet selle üle, kas metsast korjatud mustikas on mahe või ei, aga pole ressurssi kontrollida avalikku korda. Väidan, et keskvalitsuse prioriteedid on paigast ära. Toon näite. Käisin toredal Viru Folgil, tegin ühe ostu. Kõrval maksu- ja tolliameti ametnik kontrollis, kas töötaja on töötamise registrisse kantud. Nõus, et selline kontroll on vajalik, aga ma tahaksin diskussiooni, mis on olulisem: kas korra tagamine või veendumine, et kõik on töötamise registrisse kantud.

Meil pole diskussiooni selle üle, mis on esmased riigi teostatavad funktsioonid. Maksuraha tahab riik iga hinna eest kätte saada, aga et inimestel oleks turvatunne, sellesse ei olda valmis samal määral panustama. Kui võrdleme meie toidukohti mõne Lõuna-Euroopa riigi söögikohtadega, võime nentida väga suuri erinevusi, mil määral riik euronõuete kohaldamist kontrollib. Ka see on diskussioonikoht.

Kui meil on asjad läinud nii kaugele, et töötamise kontrolli raames heidetakse talupidajale ette, et tema lapsed, kes korjavad maasikaid, ei ole töötamise registris, on riik läinud sekkumisega liiale. Seda ressurssi tuleks paigutada mujale, aga seda diskussiooni ei peeta.

Kes peaks diskussiooni vedama? Tavaliselt ju see, keda asi torgib.

Eks küsimus ole ka poliitikas, millised on valitsuse eesmärgid. Eks me kõik pea mõtteid aktiivsemalt välja käima.

Leian, et päevakorral olevas teemas peaks riik mõtlema ühetaolise alkoholimüügi korralduse regulatsiooni peale ja tegelikult ka sellele, et politseid oleks rohkem olukorra ohjeldamiseks. Praegu suunab politsei suuremad jõud liikluses kiiruseületajaid kontrollima. Kui leiame, et avalikus kohas leviv alkoholism on probleem, et alkoholi tarvitamine on probleem, siis ehk tuleks ressurss suunata sinna.

Küsin teistpidi: meil on kodanike riik, mida kodanikud peaksid tegema?

Nagu ütlesin, ei ole võimalik panna korrakaitsjat iga pingi juurde, aga sellistest olukordadest tuleks teada anda.