Toomas Kivastik: kliinikum peab müranormidest kinni

Toomas Kivastik

FOTO: Margus Ansu

Soovi korral võib Tartu ülikooli kliinikumi uusi hooneid Maarjamõisas meditsiinitehaseks ja ravivabrikuks nimetada küll (nagu tegi Enriko Talvistu, TPM 22.8). Siin ju toodetakse tõesti inimese tervist, mis on kõige hinnalisem ja suurimat lisaväärtust sisaldav toode üldse. Projekteeritud ja ehitatud on see «tehaseplokk» kooskõlas kehtivate normidega ning seda teinud projekteerijad ja ehitusinsenerid on oma ala professionaalid.

Võrdlus lähedal asuvate õppehoonetega ei ole nii tegevuse mahtu, komplitseeritust kui ka haigla paratamatut ööpäevaringset toimimist silmas pidades päris kohane.

Ka uusi juurdeehitisi – uus lastehaigla, kõrvakliinik ja päevakirurgia­plokk – rajavad asjatundjad ning Enriko Talvistu tulevikuvisioon plekk-kastide katusele viskamisest jääb arusaamatuks.

Päris hääletult aga kümneid õhukantmeetreid sekundis hoonesse sisse ja sealt välja liigutada ei saa.

Nagu ka detailplaneeringus kirjas, tuleb müra tekitavate seadmete, näiteks ventilatsiooniseadmete kavandamisel arvestada, et tehnoloogilise protsessi käigus tekkiv müra ei ületaks ümbritseval alal normidega lubatud mürataset ning projekteerimisel tuleb arvestada ja ette näha meetmed müra leevendamiseks – sellise kohustuse oleme võtnud ja kavatseme seda ka järgida.

Muu hulgas on uutes juurdeehitistes plaanis kasutada kaugjahutust, mis vähendab sisekliimat reguleerivate seadmete hulka ja seega ka sellest tulenevat müra.

Päris hääletult aga kümneid õhukantmeetreid sekundis hoonesse sisse ja sealt välja liigutada ei saa.

Lõpetuseks: nagu Enrikol, oli ka minu lapsepõlv siis, kui tehas huugas ja vili nurmel voogas. Nõukogude armee sõjalennukeid mäletan ma vägagi hästi – Emajõe ääres Kvissentalis, kus töötas mu isa, sain vaadata või pigem pärani silmi vahtida nende ülelendu ja kuulata nende mürinat päris lähedalt.

Ja kui nad parasjagu ei lennanud, nägin ma nende sabasid Päeva tänavas oma koduaknast.

Kuid see, et nad ära läksid, on muidugi ütlemata tore ja puudust neist ei tunne minagi. Erinevalt aga «siin provintsilinnas» tegutsevast Enrikost pean mina oma sünni- ja kodulinna siiski eelkõige ülikoolilinnaks.

Tagasi üles