/nginx/o/2018/08/22/11304792t1hcbcf.jpg)
Milleks need kommuuna eksperimendid? Hispaania kodusõja ajal alustati raha, kurja juure väljajuurimisest: pangatähtede asemele tulid igat liiki talongid, kingsepa, juuksuri, pagari ja muude teenindajate ning ettevõtjate jaoks. Õnneks ei kestnud talongitsemise ajajärk kaua: agar sahkerdamine tegi peagi selgeks, et raha käibimine, olgugi kõige jubedam, on rahatust kommuunast siiski etem.
Kaheksateistkümne aasta pärast möödub Hispaania kodusõja puhkemisest terve sajand ja seepärast ammust kogemust enam ei mäletata. Aga lähiminevik ometi, Nõukogude ühiskonna hüvelisus, peaks olema veel meeles.
Sõitsin 21. augustil Peipsi äärest Kasepäält Tartusse. Mul vedas: olin üks viimaseid, kes bussi ära mahtus. Juba järgmises peatuses Varnjas neli kilomeetrit eemal algas tusaseks tegev spektaakel: kaks ootajat võeti peale, ülejäänud osutusid liigseiks. Vanainimene anus jumalakeeli, et tal on tingimata vaja jõuda arsti vastuvõtule (järjekord jne), aga bussijuht osutus printsipiaalseks: kolmkümmend üks kohta on hõivatud ja rohkem ma peale võtta ei tohi! Oma vastuväited lõpetas ta retoorilise küsimusega: «Milleks mulle selline kimaroi?!»
Vanainimene anus jumalakeeli, et tal on tingimata vaja jõuda arsti vastuvõtule (järjekord jne), aga bussijuht osutus printsipiaalseks.
Ju siis ühiskondliku transpordivahendi juht pidas silmas, et määruste rikkumise pärast tuleb vastust anda.
Nõukogude ajal olid bussid puupüsti täis, aga siis vähemalt tegid bussijuhid kõik, et sõita soovijaid kuidagimoodi ära mahutada.
Miks ma nii väga närveldan? Seni õnnestus mul esmaspäeviti väga sujuvalt käia raamatukogus, aga mis saab nüüd? Mida hakkan ma tegema, kui buss minust järgmisel esmaspäeval mööda sõidab? Linnaelanikel sellist muret pole, nemad naeravad, aga minu olukord on tõsine.