Pimedus ja salapära. Inimesed ei aima pooltki seda, milleks on võimelised nahkhiired

Nahkhiirte otsimine Emajõe ääres, mis polnudki nii lihtne. Tuli tabada hämaruses õiget hetke ja vihisevat punkti. Foto: Laila Kaasik/Tartu Postimees

Kas nahkhiired toituvad verest? Kas nad päevavalguse kätte sattudes hakkavad suust valget vahtu välja ajama ning plahvatavad? Nahkhiir on ju vampiir!

Vaevalt, et Eesti looduse päeval nahkhiireretke juhi Rauno Kalda ümber kogunenud inimesed nii rumalad on, et seda arvavad. Maailmas on teada ehk vaid kolm sellist nahkhiireliiki, kes toituvad verest ning kõik need liigid elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.

Eesti looduse päeva nahkhiireretk 18. augustil algab Tartus Kalevipoja ausamba juurest pärast seda, kui päike oli loojunud.

«Kas nahkhiir on lind või hiir,» küsib Rauno Kalda retkele kogunenutelt alustuseks.

Nahkhiirte tark tundja Rauno Kalda näitab oma peamist töövahendit, ultrahelidetektorit. Kui see ta käes plõgiseb, plõriseb, vidiseb või kriiskab, on nahkhiired kohal. Foto: Laila Kaasik/tartu Postimees

Õige vastus on hiir. Aga täpne vastus on, et imetaja, kelle kämbla- ja sõrmeluud on kasvanud hästi pikaks ja nahka täis ning just seepärast nimetatakse nahkhiiri käsitiivalisteks.

Lamp ja detektor

Rauno Kaldal on kaasas prožektoritüüpi võimas lamp ning ultrahelidetektor, mis sisselülitades teeb imelikke hääli.

Hääli on ohtralt kuulda, mis tähendab, et tegelased on kohal. 

Inimkõrv kuuleb helisid sagedusega kuni 16 kilohertsi. Numbrid, mis Rauno Kalda detektorile ilmuvad, on aga vähemalt poole suuremad, 36,5 ja rohkem. Ilma detektorita ei aimaks me lendavate imetajate kohalolust midagi.

Emajõe kohal on oma öist toitumislendu alustanud veelendlased, kes püüavad putukaid mõnekümne sentimeetri kõrgusel veepinnast, tiirutades kergelt ja hääletult.

Siiski näib olevat tõeline trikk veelendlast Rauno Kalda lambivihus ära tunda. Oli vist keegi? Vist ikka ei olnud, või oli?

Nahkhiirtel on päris head silmad ning nad suudavad nägemise järgi ka orienteeruda. Aga toitumiseks pimedas silmadest üksi ei piisa.

Emajõe kohal on oma öist toitumislendu alustanud veelendlased, kes püüavad putukaid mõnekümne sentimeetri kõrgusel veepinnast, tiirutades kergelt ja hääletult.

Selleks et kõht täis saada, tulebki neil sõna otseses mõttes oma elupaigas röökida ning infot korjata hääle kajast, mis põrkab tagasi maapinnalt, seintelt, okstelt ja putukailt. On imetlusväärne, et nende aju oskab kaja järgi välja arvutada, kui kaugel asub miski objekt, mis suunas see liigub ja millise pinnastruktuuriga see on.

Küsimuse peale, miks on nahkhiired valinud endale tegutsemiseks öö, kui ka päev on olemas, vastab Rauno Kalda, et tõenäoliselt ilmusid nahkhiired Maale pärast linde. Nahkhiirte toit on aga seesama mis lindudelgi – putukad.

Niisiis kui päeva-aja toidulaud juba hõivatud, siis öine töökoht oli veel vaba. Kui mõelda veel sellele, et kõige arvukamalt elab nahkhiiri ekvaatori lähedal troopikas, saab selgeks, et seal muutuks suhteliselt väikese massiga tume loomake lennates laiaks päikesepatareiks ja kuumeneks kergesti üle. Öö on talle loomulikult päevast parem.

Tark ja salapärane

Meie maailmataju on nahkhiirtega võrreldes palju kehvemini arenenud ning paljusid aspekte, millega nahkhiired oskavad arvestada, ei suuda inimesed eristada.

Jaama tänaval Tartus on üks suur kelder, mida ühel talvel asuti korda tegema. Sealt leidis Eestimaa Looduse Fondi üks nahkhiire-eksperte Lauri Lutsar 11 käsitiivalist. Keskkonnaameti loaga korjati loomakesed kokku ja viidi Raadi mõisa keldrisse. Nädalaga olid nad Jaama tänava keldris tagasi!

Nad said pooluimasena aru kõigest. Maastikuala, mida nad peensusteni tunnevad, on väga suur!

Nahkhiirte talveunigi on samuti tark ja kontrollitud.

Kui temperatuur langeb ohtlikult madalale, ärkavad nad üles ja kolivad keldris või koopas tahapoole, kus soojem.

Nahkhiire põnev kohastumus on seegi, et emasloomad paarituvad talve jooksul paljude isastega, iga 30 või 60 päeva tagant, mil nad korraks ärkavad. Emane säilitab seemnerakud oma kehas kuni kevadeni ning viljastub alles siis. Siis on piisavalt soe ja nii on tal võimalus valida kõige paremate geenidega kõige elujõulisem seemnerakk. Poegimise ajaks kogunevad emased kolooniatesse.

Praeguseks aastaajaks on nahkhiirelapsed aga juba suured ja kodunt välja kupatatud ning alanud on talveks ettevalmistumine.

Nahkhiirefakte

• Eestis elab 14 liiki nahkhiiri ehk käsitiivalisi, kes kõik on putuktoidulised ja haruldased ning kaitse all.
• Eesti kõige suurem nahkhiir on suurvidevlane – kuni 35-grammine loomake, kelle tiibade siruulatus küünib 40 sentimeetrini.
• Emajõe läheduses elab peamiselt 5 kuni 15 grammi kaaluv veelendlane.
• Eesti kõige levinum liik on põhja-nahkhiir, mis oma suuruse poolest jääb eelkirjeldatute vahele.
• Nahkhiirest tuleb mõelda kui aedniku sõbrast, kes hävitab oma elupaigas igal öötunnil tohutul hulgal putukaid.
• Maailmas on umbes 5000 liiki imetajaid, neist 1100 liiki on käsitiivalised. Nahkhiir on neist ainus imetaja, kes lendab. (Lendorav ei lenda, tema liugleb.)
• Nahkhiire keskmist vanust looduses ei oska keegi öelda. Aga Uuralitest leiti 2000. aastate algul üks rõngastatud isend, kes oli 43 ja pool aastat vana.
• Nahkhiireretke juht Rauno Kalda on doktoriõpinguid alustanud bioloog, keda huvitavad ühtviisi maastikuökoloogia ja nahkhiirepopulatsioonid.