Erkki Bahovski: siin hammustan mina!

Erkki Bahovski Foto: Tairo Lutter

Kurjade koerte uudised on paraku taas tihenenud. Augusti algul sattus Põlvamaal koerarünnaku ohvriks literaat Andres Langemets, augusti keskel ründas koer Tartus Pirogovi pargis inimest, kellele tuli kutsuda kiirabi. Koertest kirjutas negatiivse kommentaari ka Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler (EE, 8.8).

Jagasin Vedleri kommentaari ka oma Facebooki seinal. Kohe võttis arutelu klassikalise pöörde: süüdi ei ole koerad, vaid omanikud, kes pole oma lemmikuid suutnud ühiseluks kasvatada.

Aga mida siis teha, et omanikud kasvataksid oma koertest sellised, keda ei peaks kartma? Olen nõus, et kogu temaatika saab alguse omanikest. Kuid hetkel, kui sind ründab kuri koer, ei piisa enam teadmisest, et tal on omanikuga midagi valesti läinud. Kardetavasti ei muutu põhjapanevalt midagi seni, kuni keegi pole koerarünnakus surma saanud või kellegi prominendi koer pole maha lastud. Aga säärast šokki pole kellelegi vaja.

Andres Langemetsa juhtumi puhul tuli välja, et ilma omaniku nõusolekuta ei saa kurja koeraga midagi ette võtta. Säärane asjade seis on ülimalt kummaline, arvestades seda, et riigi ülesanne on tagada tema kodanike turvalisus. Me suurendame oma kaitsekulutusi, et olla hea liitlane NATOs ja loodame NATO 5. artikli toimimisele, kui meie kodanikke peaks tabama vaenuliku riigi rünnak. Koerte vastu oleme aga jõuetud.

Üks koerte kritiseerimisest pahaseks saanud koerasõber kirjutas nördinult minu Facebooki seinal vastuseks, et paljud inimesed on loomi, sealhulgas koeri väärkohelnud.

Me suurendame oma kaitsekulutusi, et olla hea liitlane NATOs ja loodame NATO 5. artikli toimimisele, kui meie kodanikke peaks tabama vaenuliku riigi rünnak. Koerte vastu oleme aga jõuetud.

Tõepoolest, uudised pekstud või surema jäetud koertest pole meeldivad. Kuid tasub meenutada, et loomade väärkohtlejad on kandnud ka karistust. Eesti loomakaitse liidu koduleheküljelt võib lugeda pikka nimekirja inimestest, kes on saanud karistada loomade väärkohtlemise eest.

Niisiis, kui võtame kokku, saame teada, et koerte eest on meie inimesed kaitsetud, aga koerte endi vastu sooritatud jälkused leiavad karistamist. Kuidagi ebaproportsionaalne, kas pole? Kes on siis lõppkokkuvõttes Eesti Vabariigis olulisemad, kas koerad või inimesed? Tuleb välja, et koerad. Või õigemini koerte omanikud. Esitame siis küsimuse ka uuesti: kes on Eesti Vabariigis tähtsamad, kas koeraomanikud või ülejäänud kodanikud? Vastus: koeraomanikud. Võibolla peaksid siis koeraomanikud saama riigikogu valimistel näiteks kaks häält?

Ometi on põhiseaduses kirjas, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Kuid nagu me teame – taas klassika – George Orwelli «Loomade farmist», on mõned võrdsemad kui teised. Ja mis siis ikkagi teha, kui teid järgmine kord ründab koer. Loeme ette põhiseadust ja mõtleme, miks küll omanikud pole oma lemmikuid hästi kasvatanud...