Enriko Talvistu: sõjaväe lennuvälja müra vaevab aedlinna elanikke

Enriko Talvistu

FOTO: Kristjan Teedema

Inimkeha remontijad alias meedikud on kehvad ehitusinsenerid ning lasevad tellijatena ehitajatel enesel naha üle kõrvade tõmmata, miks muidu on nad lasknud moodsale haigemajale paigutada ventilatsiooni, mis müriseb nagu sõjalennuväli.

Mäletan noorpõlvest, 1960. aastatest, kuidas kandus Emajõe orgu pimenevatel talveõhtutel plekistest valjuhäälditest moodsaid meloodiaid Tamme staadioni liuväljalt – see oli mõnus ja lõppes veidi peale minu magamaminekut.

Seejärel tulid teiselt poolt jõge Nõukogude armee võidukad pommitajad, mis eskadrillide kaupa õhku tõusid ja maandusid. Toona veel lumerohkete talvede aegadel võis kaheksakümnendate lõpuni kuulata Vene lennundusinseneride leiutist – veoautole paigaldatud ilma igasuguse summutita lennukiturbiini, millega lennuradadelt jääd ja lund lahti sulatati. Lenduritele ehk armas muusika, aga üle linna kostev pidev undamine elanikele seda mitte ei olnud.

26 aastat tagasi saime lennuväljast ja tema helidest siin provintsilinnas priiks. Ja isegi raudteerööpad keevitati kokku nii, et seda vahelõtku enam ei kosta ning nooremad inimesed ei teagi, mis magus heli see kupeevagunis magamajäämiseks on. Rongid liiguvad muidugi ka tunduvalt harvemini.

Tellijad ja kliinikumi inimesed võivad ju öelda tselluloositehase arendajate eeskujul – see pole tulevikus hais, vaid on lõhnahäiritus –, et katuselennuväljalt tulev on vaid helihäiritus.

Ometigi sai üks piirkond «lennuvälja» juurde. Tööstuspiirkondades on ju inimesed harjunud, et martäänahi lõõmab ja alasile haamer lööb. Tartu näidetes näiteks üle Supilinna kostev A. Le Coqi õlletehase ventilaatorite kõma ning Riia tänava ääres Tartu Milli veskite mürin. Viltuvajunud elevaatori taastamine pärast seda, kui sakslased selle 1944. aastal õhkisid, oli üldse viga, sest keegi seda jahu raudteitsi ammu enam ei transpordi ning linnasüdames selline tehas oma tohutu rekavooriga on varsti väljakannatamatu koormus. Poleks seda insener August Komendandi sõjaeelset betoonist elevaatorit, oleks tollal olnud ammugi odavam säärane veski kusagile linna piiri taha ehitada.

Aga Tartu Mill maksab mitu milli ning linnal pole selle edaspidise eksistentsi suhtes kõnealuses asukohas mingeid plaane.

Nüüd on juba paar aastat ilmunud välja tööstus kohast, millisest poleks seda oodanutki. Meie meditsiinitehas ehk ravivabrik Maarjamõisa kliiniku kujul paistab ju igati eesrindlik olevat. Just valmis neil kaks kümnekorruselist hoonet Lunini tänava ääres. Plaanitud on veel umbes kolmandiku suuruses juurde ehitada, kui kogu seda olemasolevat tehaseplokki silmas pidada. Sammhaaval, aga vanad puuhaiglad linna sees jäävad muinsuskaitse hallata.

Ainult et inimkeha remontijad alias meedikud on kehvad ehitusinsenerid ning lasevad tellijatena ehitajatel enesel naha üle kõrvade tõmmata.

Betoonimahus justkui vastab ehitis kõigile nõuetele, sees on justkui iga traat omal kohal, uksed-aknad samuti, aga miski kostab kõrvu.

Ega meedikuid ja patsiente see pidev undamine seal siseruumides huvitagi. Nad lähevad õhtul koju ning patsiente selles tõepoolest tehases keskmiselt üle paari päeva ei talutagi.

See undamine on aga «Maarjamõisa lennuvälja» heli. Ehitajad hoidsid ilmselt raha kokku ning ventilatsiooniinsenerid olid arvatavasti keskharidusega, mille tõttu hiivati kümnenda korruse katusele veerandsada ventilaatorit lihtsas plekist kestas, nii nagu tehasest tulid, et küll käib. Umbes nagu eelmainitud paljas lennukimootor veoauto peal.

Kõik saavad ju operatsiooniploki ja palatite õhuvahetuse vajadusest aru, aga seda ei tohi teha ümberkaudsete elanike meelerahu arvelt.

Lähedal on ülikooli mitu suurt õppehoonet ja muidki haridusasutusi, aga nende ventilaatoreid on osatud kuidagi läbimõeldumalt projekteerida ning mingit moodi varjestada. Kliinikumilt ootaks justkui tervisliku keskkonna arvestamist, aga ju käib tehase mentaliteet üle.

Käisin ka kliinikumi uute juurdeehitiste detailplaneeringute arutelul välja mõtte, et ventilaatorite müra varjestataks, aga vist see sinna jäigi, sest hoone valmides viskavad ikka insenerid-ehitajad plekk-kastid katusele. Kes see ikka julgeb kritiseerida nii suurt asutust, mis meie igaühe kõige kallimat vara puudutab – äkki jääd muidu õigesti ravimata.

Kõik saavad ju operatsiooniploki ja palatite õhuvahetuse vajadusest aru, aga seda ei tohi teha ümberkaudsete elanike meelerahu arvelt.

Lihtne oleks ju jälle koguda sada-paarsada allkirja ümbruskonna elanikelt, et see pidev lennuväljamüra eriti vaiksetel suveõhtutel häirib ega lase öösel magada, justkui hoitaks paaril neljamootorilisel lennukil pidevalt sooja all.

Selle peale teatab keskkonnaamet, et detsibellide arv ei võrdu rokk-kontserdi või liiklussõlmega. Ent kontsert lõpeb ära ning liiklussõlm, mille kliinikum on Maarjamõisa piirkonda korraldanud, saab samuti peale kella viit otsa, aga see lennujaam seal katusel paneb ju ööpäev läbi.

Tellijad ja kliinikumi inimesed võivad ju öelda tselluloositehase arendajate eeskujul – see pole tulevikus hais, vaid on lõhnahäiritus –, et katuselennuväljalt tulev on vaid helihäiritus.

Pullikaka, kulla kliinik, see on sulaselge müra. See on see tervislikku keskkonda reostav saaste, mille vastu te olete sunnitud võitlema.

Palun, kliinikuisandad ja linnaisad samuti, kas oleks võimalik leida nende miljoniliste kliiniku ja linna rahaliste ülejääkide juures need tuhanded, et tõmmata ventilatsiooniinseneridel nahk üle kõrvade ning nõuda seadmete kalibreerimist või vähemalt müratõkkeid, nagu on maanteede ääres.

Kõrvalasuvale Maarjamõisa lasteaiale juba paigaldatakse katusele summutiga ventilaatoreid, vähemalt väidetakse. Lasteaiale! Milleks on meil siin «vaikses» linnas vaja jälle konfliktikoldeid, mis on tingitud mõningate ehitusmiljonite vales või ükskõiksest rakendamisest.

Vastust ootamata, pigem tegusid oodates. Nende vinguvate kirjutiste tegemine pole siinkirjutajale meeltmööda, aga kaua sa jaksad, kui ümberkaudu tuttavad sul nööpi keerutavad, et sina ju oled seal lehes, kirjuta ometi.

Tagasi üles