Peeter Olesk: mitte reformid, vaid lubadused

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Reforme lubades asume sageli parandama kulisse, ehkki parandada oleks vaja vaatesaali. Mõnigi valimiste eel antud reformilubadus osutub lähemal vaatlemisel tühiseks propagandaloraks, sest lubajast pole reformijat.

Laulva revolutsiooni häält kuulasin ma raadiost, tehes Süvahavval, täpsemini Sarvemäel, põllutöid. Kuid mis häält teeb reform, ei ole ma kuulnud. Üleminekust klassikaliselt noodilugemiselt do-re-mi vormis relatiivsele vormis jo-le-mi saime me aru nii paljukest, et kirjamärke noodilehel asendasid käemärgid kümne sõrmega, millest korraga ei kasutatud sugugi kõiki ja mõned kombinatsioonid olid üldse keelatud. Relatiivses noodilugemises nimelt ei näidatud trääsa ega rusikat.

Tulemus oli kurb. Vanu märke enam ei õpetatud, uusi ei õpetatud ära. Reform kukkus hääletult läbi, aga õnneks see polnudki reform. See oli metoodiline uuendus, arusaadav katseklassis, mitte aga kallakuta üldhariduskoolis.

Minu arust ei ole (tööjõu)reform ka äsjane üleskutse võtta ametisse rohkem vanu inimesi ja naisi. Olge kliinilises haiglas lahtisi silmi! Suur hulk põetajaid ongi eakad, vanad naised, kellele ei käi sugugi üle jõu võtta sülle 100 kilo kaaluv patsient ja kes oskavad parandada haigla lagunenud voodiriideid ning kellel on kaks põetajale ülitähtsat omadust: nad tunnevad kella ja neil on säilinud huumorimeel.

Kust me need eidekesed toome? Kas Narvast? Harjutame nad Tallinnas ja Tartus välivoodil magama ning ongi registreeritud tööpuudus pisut vähenenud? Ei! See üleskutse pole muud kui osa valimiseelsest propagandasõjast, samasugune lora nagu lubadus võimaldada igale vanale inimesele koht hooldekodusse.

Vanale inimesele, vallale ja sugulastele taskukohane ase ja klimbisupp vaestemajas, hüperaktiivsetele lastele muusikateraapia, raskemeelsetele noorukitele perearst. Kui nimetada kõiki neid ning siin veel nimetamata jäänud asjakesi reformideks, siis palju selliseid koguneb? Poolsada?

Ega siis Tallinna uus kohtumaja olnud reform. Ehitati «lihtsalt» uus justiitsühiselamu. Minu poolest võivad nad seal kõik olla ühe katuse all, sest ühe ja sama taeva all on nad niikuinii. Reformiga oleks tegu siis, kui oleks selge, kas prokuratuur on järelevalveorgan (põhimõtteliselt on see võimalik juba kohtueelse menetluse algul) või uurimist juhtiv organ põhjusel, et nõnda saab vastutust õigusemõistmisel hajutada. Kuni selleni välja, et tuuakse sisse väga libisev mõiste «avaliku menetlushuvi puudumine». Avalikku menetlushuvi ei saa taandada turueide tarkuseks. Niisugune huvi eeldab juriidiliste põhimõtete ja mõistete ning tavade ja praktika tundmist – enam-vähem sedasama, mis on loomulik ka kaasarääkimisel poliitikas.

Üks asi on menetlushuvi puudumine, teine vaikimine menetluskäigust siis, kui see võib menetlemist takistada, kolmas õigusemõistmispoolne kaastunne.

Lõpptulemusena me saame täiesti totra olukorra, kus lubadus osutub tähtsamaks kui reform, sest lubadus tuleb alati odavam kui üksikasjadeni läbitöötatud reform.

Faktoreid on veelgi, aga nii eraldi kui ka koos on nad mind ikka ja jälle pannud endalt küsima, millal tuleb õiguse menetlejal teha suu lahti paberitest lahus, sest kui ta teeb seda liiga hilja, siis juhtub harva, et menetleja suhe asjaoludesse on preventiivne ehk hoiab järgmise kuriteo ära. Eriti rahvusvahelist korruptsiooni on väga raske ennetada, sest õiguslik käitumine võib olla riigiti erinev.

Loogiliselt võiks kohtunike valitavus avada nende suu varem, kui kohtuasi on lõpetatud. Mina küll ei tea, millal lõpeb Danske panga rahapesu kohtueelne uurimine, kaua kestab kohtuprotsess ise ja kes konkreetselt Eestist on sellega seotud. Kuid poleks väga raske avatud suuga kohtunikku taandada argumendiga, et tema protokollivälised arvamused võivad menetlust takistada.

Leidub aga argument, mis seab kohtunike valitavuse üldse küsimärgi alla.

Igaühel, kes kandideerib, peab olema ka midagi ette näidata ning diskussioon seeüle peab olema lahtine. Valimine mitte, diskussioon küll. Sellest ei piisa, kui kõik alama astme kohtuniku otsused on tunnistatud põhjendatuks. On vaja veel midagi, nimelt valijate juriidilist pädevust, mille miinimumiks võtaksin ma tähtsamate õigusaktide tundmist süvemalt kui kehtiva põhiseaduse kommenteeritud väljaanne.

On tõsi, et kohtuniku nimetamine annab nimetajale täitevvõimu tasemel väga suure privileegi, mida on keeruline vaidlustada isegi siis, kui see on ainuisikuline. Oletagem nüüd, et kohtunik on valitav. Järelikult on nende isikute ring, kelle poolt on kohtunik ametisse seatud, märksa suurem ja paraku ka anonüümne.

Kuid kõigepealt, kust see ring algab? Kuna viibimine eeluurimise all ei tähenda süüdimõistmist, võib arvata, et kohtunikku saab valida igaüks, kelle suhtes pole tehtud süüdimõistvat otsust, mis on ka jõustunud, kusjuures kandideerival kohtunikul on omakorda edasikaebamise õigus ning ühtlasi on soovitav, et kandidaate oleks mitu. Edasi – kellele ja kui sageli peab juba valitud kohtunik oma tööst aru andma? Loogiline oleks, et valijatele, aga see loogika on auklik nagu Hiirte juust, sest esiteks ei kaota kohtuniku valitavus ära tema (enese)taandamist ja teiseks ei likvideeri ta distsiplinaarmenetlust juhtudel, milles kuriteokoosseis puudub.

Olgu, piirame kohtunike valijate ringi riigikogu liikmetega ja võtkem näiteks äärmuslik olukord, kus riigikogu liikmelt on võetud saadikupuutumatus. Kohtuniku valimise õigus tal säilib, kuid oleks absurdne, kui ta valiks kohtuniku, kes saab endale õiguse mõista õigust sellesama riigikogu liikme üle. Ent olgu nii, et riigikogu liige pole teinud midagi halba. Siiski valitakse ta sinna erakondliku mandaadiga, mis tähendab, et ta erakonnastab ka kohtuniku, kes ühel perioodil jaurab, et riik on halb peremees, teisel aga, et riik on siiski väga vajalik peremees.

Lõpptulemusena me saame täiesti totra olukorra, kus lubadus osutub tähtsamaks kui reform, sest lubadus tuleb alati odavam kui üksikasjadeni läbitöötatud reform.

Ega siis Tallinna uus kohtumaja olnud reform. Ehitati «lihtsalt» uus justiitsühiselamu. Minu poolest võivad nad seal kõik olla ühe katuse all, sest ühe ja sama taeva all on nad niikuinii.

Reform on näiteks rahvusliku ühiskonna üleminek agraarsest faasist industriaalsesse ja põllutööliste hulga vähendamine kuni 50 protsenti. Lubadus seevastu on rehabiliteerida kõik vapsid, ka need, kellest 1940. aastal said nõukogude kollaboratsionistid. Kes peaks need lubadused täitma? Need, kellele lubaduste praegused andjad on need ette kirjutanud. Uued põlvkonnad. Kõik, kes on saanud selle kasvatuse, et vasakpoolsust tuleb sõimata, sest tema ideeline vundament on tarbimisühiskonna mentaliteet. Mind ei üllata ka Konstantin Pätsi kallal tänitamine, sest ajalehe Teataja toimetajana alustas temagi vasakpoolse tsentristina.

Kas üleminek e-Eestisse oli reform? Kuna ta on hüperaktiivne, siis sellisena on ta puudega (või halgudega). Kust võetakse halgudega Eestis aga kangide taga klaviatuuril töötav mutikene, kelle kasutatav kunstpõetaja hooldab lamavat haiget nagu tervenevat surijat?

Me parandame kulisse, ehkki parandada oleks vaja vaatesaali. Ometi on ju nii, et vaatesaal on obligatoorne, kuliss aga fakultatiivne.

Ettepandud kujul on sedasama ka kohtunike valitavus. Obligatoorne oleks näiteks küsida, mille kõneisik on justiitsministeerium. Kas ta on klaver koos kammerorkestriga või kvartett ilma klaverita. Kuni vastust ei ole, on targem jätta kontserdile minemata.