Kuidas ehitada Eestit? Üks võimalus on tegutseda viisil, nagu tegutsevad Kriimani külaseltsi liikmed eesotsas Eda Kalmrega – korrastades Tartu lähistel Kastre vallas asuva Kriimani mõisasüdant, vabastades seda prahist ja võsast ning avades kauneid vaateid järvele.
Selts on nõutanud Eesti külaliikumise Kodukant programmist ka raha, mille eest tellinud mälestuspingid mõisa viimastele omanikele ning lapivad peagi ära puidust peahoone sissevajunud verandapõranda. Ühise tööga annavad seltsi liikmed kohalikele inimestele tagasi kogukonnatunde ning kiindumuse ajaloolise hoone ja pargi vastu, mis veel hiljuti olid unustusse vajunud.
Viimased kümme aastat on Kriimani mõis seisnud tühjana. Enne seda olid majas valla sotsiaalkorterid, mille omanikel peremehetunne puudus ning kellest jäid sinna maha sõna otseses mõttes laga ja prügimäed.
Täna peeti Kriimani mõisa aias taasiseseisvumise päeva õdusat piknikku, kuulati muusikalisi vahepalasid noortelt muusikutelt, imetleti mõisahoone rõdule heisatud trikoloori ning silitati kaht tuttuut pargipinki.
Ühele neist pinkidest on kruvitud nimeplaat, mis tuletab meelde Aleksander Paldrokki (1871–1944). Tema oli Eesti arstiteadlane ja sõjaväelane, professor ning Kriimani mõisa omanik aastail 1921–1935.
Teine pink on pühendatud Karl Jänesele (1904–1950), kes ostis Kriimani mõisa 1935. aastal. Karl Jänes oli Tartu ärimees, kuulsa ärimehe Mart Jänese poeg ning ise oli kuulus pigem selle poolest, et võrdselt sellega, kuidas raha teha, oskas tema seda ka kulutada.
Just neist kahest, Eesti Vabariigi algusaja mehest, Eda Kalmre mõnekümnele piknikulisele eile lugusid jutustas. Kõik need lood rääkisid ka mõisast: millised kõrvalhooned sel on olnud, milline roosiaed, sarapuuistandus, viinamarjakasvandus...
Professor Aleksander Paldrokile kingiti mõisasüda ja 60 hektarit maad 1921. aastal selle eest, et ta oli võidelnud Vabadussõjas. Ta oli omal ajal üks tunnustatumaid arste, keda esitati kolm korda Nobeli auhinna kandidaadiks. Tema teadusuuringud olid seotud leepraraviga.
Aleksander Paldrokil oli kaks abikaasat ja kuus last ning kõige vanema poja auks nimetas ta oma mõisa Heiti taluks. Ka Heiti Paldrokist sai arst ning tema lastega on Eda Kalmre ka kohtunud. Paldrokkide auks oli mõisahoonele täna üles seatud stend fotode ja artikliga.
1935. aastal Kriimani mõisa ostnud Karl Jänes kujundades sellest suvekodu, laskis järve karpakalad ja tõi sinna elama luiged. Aga mõis sai õitseda veel vaid üürikest aega.
Eda Kalmre mäletab samuti Kriimani aegu. Tema isakodu asub teisel pool järve, ta vanaema oli käinud Kriimani mõisas tööl. Kui Eda Kalmre ise seakandis lapsena ringi jooksis, oli mõis hoolimata nõukogude ajast ikka veel küla keskpunkt. Juba siis oli hoone korteriteks jaotatud, aga seal töötasid ka kino ja majandi kontor, kust töölised hommikuti ülesanded kätte said.
Keegi ei oska ennustada, milline on praegu Kastre vallale kuuluva Kriimani mõisa tulevik. Eda Kalmre arvas, et Kriimani külaselts võiks hakata tegutsema maja ühes nurgas, aga et hoone on liiga suur, on vaja leida häid naabreid.
Tulevikku ennustavad sõnad olid natuke ka noore lõõtspillimängija Kaspar Pütsepa suus, kui ta perekonnavalssi laulis: «Oh oleks ma rikas ja oleks mul raha, ma võtaksin naise ja ostaks mõisa-aa!»