«Kui meil üldse usaldust ei ole, kuidas me siis rahvana püsime?» küsis Jaan Tõnisson 1926. aastal Postimehes. Tema küsimus kõlab päevakajaliselt ka praegu. Sobivalt kõlab isegi Tõnissoni vastus oma küsimusele: usalduseta ühiskond on nõrk ega pääse edasi, meil tuleb usaldus uuesti üles kasvatada.
Eesti elu tuiksooned pole kinni, aga neid on viimastel aastatel püütud liialt siluda ja aina ontlikumaks teha.
Usaldust peab kasvatama. Isegi selle alguspunkt on teada: kasvatamine peab algama kohast, kus istub rahva hulgast valitud 101 inimest. Neil saja ühel on seda kõige lihtsam ja loomulikum teha, sest töö on neile kätte antud, usalduse krediit rahva poolt ulatatud. On antud ühes kohustuse ja vastutusega mitte iseenda ega oma partei, vaid kogu Eesti eest. Kui meie riigikogu praegu usaldust ei tekita, siis pole vaja hakata kalli raha eest järgmist reformi tegema, sinna nõunikke juurde palkama või selle liikmete arvu vähendama.
On palju lihtsam ja odavam võimalus: riigikoguni ulatuvaid poliitilise elu tuiksooni tuleb juurde luua. Ja see loomine ei tähenda ainult avatud nimekirjade rakendamist valimistel. Avatud nimekirjad tagaksid küll rahvalt enim toetust saanud inimeste jõudmise esinduskokku, kuid sõltuksid palju ja suuresti rahast ehk sellest, kui palju saab kandidaat iseenda tutvustamiseks raha kulutada. Sellest on aga vähe.
Poliitilise avalikkuse tugevdamiseks on vaja avaramaid võimalusi, on vaja rohkem tegelikku elu. Eesti demokraatia on juba nii tugev, et silutud ja lihvitud erakondade kõrval on aeg lubada riigikokku kandideerima ka valimisliidud ja just valimisteks moodustatud esindused. Valida peab saama ka neid, kes tahavad paremat Eestit, kuid näevad, et muutunud maailmas ei ole kõik enam mustvalge ega vaid vasak- ja parempoolne, et suur osa küsimusi tulebki lahendada teadmiste, töö- ja elukogemuse ning talupojatarkuse alusel.
Ajakohastades demokraatia võimalusi, kasvab iga üksiku esindaja vastutus ja ühes sellega usaldus. Seda on vaja tugeva, kindlalt oma jalul seisva, oma inimesi väärtustava ja usaldava Eesti jaoks, et ka kõik järeltulevad põlved võiksid öelda: Eesti riik, see on minu kodu ja see olen mina ise.