Täna toob kirjastus Hermes lugejate ette kultuurilooliselt tähtsa raamatu. Kirjanikud, kunstnikud, näitlejad ning teised tuntud mehed ja naised meenutavad Vaino Vahingut.
Raamatu koostaja tundis kirjaniku ees võlatunnet
26. oktoober 2011, 09:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühtekokku maalib «Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust» sellest kirjanikust ja psühhiaatrist pildi, milles on nii rõõmsaid kui ka tumedaid värve.
Varjamata ei ole jäänud Vahingu nii- ja naasugused suhted alkoholi ja abikaasadega, kirja on pandud tema veidrusedki. Tulemuseks on aga teos, millest õhkub armastust, sõprust ja lugupidamist.
Mälestusteraamatu koostanud Külli Trummal oli samuti Hermese kirjastatud teose «Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist» üks toimetajaid.
«Vahingu lahkumise ajal oli Undi-juttude köide parajasti töös, selle jaoks otsiti fotomaterjali. Koostaja Kalev Kesküla palvel pöördusin teiste seas ka Vahingu poole, aga kokku me ei saanud,» meenutas Trum-mal.
Kui Undi mälestusköide oli detsembris 2008 ilmunud, tekkis kirjastuses mõne aja pärast mõte koostada samasugune Vahingust.
«Kalev Kesküla aga, kes seda koostamise tööd tegema pidanuks, ei võtnud enam ühtegi uut tööd vastu. Kõik tema kavatsused jäidki katki,» märkis Trummal.
Jaanuaris 2010 saatis Külli Trummal laiali esimesed meilid ja tegi esimesed telefonikõned palvega kirjutada kaastöö Vahingu mälestusteraamatusse.
«Tundsin, et ma pean seda köidet tegema ise, asjalood olid kuidagi paratamatult selles suunas liikunud, see tundus loogiline,» meenutas ta. «Ma olin Vaino Vahingu ees justkui võlgu. Ja natukene ka Kalev Kesküla ees. Oli selline tunne. Ei teagi, miks.»
Tartlase ja kultuuriloolise arhiivi töötajana oli talle teada Vahingu taust, tema liikumised ja sõbrad, inimesed, kes teda tundsid.
Ta oli kuulnud Vahingu säravaid esinemisi, lugenud ta jutte, nautinud «Potteri lõppu» ja teisigi tema näidendeid.
Kaastööd mälestusköitesse kogunesid küllaltki kergesti, peale ei olnud tarvis käia.
«Mulle meeldivad kõik selle köite tekstid. Kõik. Ma olen väga tänulik kõigile, kes kirjutasid,» ütles Külli Trummal.