Kirjanik päästis surmast ja hapendas kurke

Mälestusteraamatu kaantel on foto Vaino Vahingust, kes poseerib kunstnik Jüri Arrakule tema ateljees.

FOTO: Margus Ansu

Tundsin Vaino Vahingut (1940–2008) väheke isiklikumalt kui iga teine tema juttude lugeja ja näidendite vaataja. Seepärast vallandas trükivärske mälestusteraamat Vahingust minus mõned meenutused. Sugenes ka soov üle vaadata üks kuulus maja Nõva tänavas.

Olin Vahinguga juttu ajanud toimetuses, kuhu ta tuli oma arvustusi tooma, ning põgusalt ja harva teatris ja kirjandusmajas. Korra käisin tema kodus Ravila tänavas.

Meid ühendas kaudselt ka üks naine. Nimelt olin noore rohelise tudengina tundide kaupa veetnud filoloogide ühiselamus aega Heliga. Meid ühendas laul ja kitarr.

Tõsisemaid suhteid meil ei arenenud, küll aga tekkisid need aastaid hiljem Heli ja Vaino vahel ning viisid abieluni. Kahjuks pole raamatus «Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust» selle lauljanna meenutusi.

Heliga suhetest jäi mu meel terveks. Psüühika mõranes aastaid hiljem.

Värisevad käed tervendasid

Keegi meist ei ole kaitstud suurte hingeliste pingete eest. Võib juhtuda sedagi, et pikemat aega rõhunud sünged mõtted tekitavad soovi vabaneda piinavast seisust enesetapu hinnaga. Kõrvalt vaadates on selline lahendus egoistlik, küll aga mitte ummikusse sattunud piinleja meelest.

Mina tundsin aastal 1991 sellist vastikut masendust pärast ebaõnnestunud katset luua Lõuna-Eesti lugejatele suunatud uue ajalehe toimetus.

Enesesüüdistused toimetulematuses muutusid päevast päeva üha suuremaks. Elust lahkumise võimaluste valik oleks ühel üksindushetkel viinud pöördumatute tagajärgedega teole, kui ei oleks olnud Vaino Vahingut.
Ta oli ainuke psühhiaater, keda ma tundsin. Ühel õnnelikul hetkel meenus ta mulle kui meditsiiniline päästerõngas. Seadsin sammud Tartu psühhiaatriahaiglasse Raja tänavas.

Kujutasin ette, et doktor Vahingul on mind võimalik kohe vastu võtta. Olin valmis kogunisti haiglapalatisse jääma. Registratuurist ei juhatatud mind aga arstikabinetti, vaid  üles raamatukokku.

Vahing istus köötsakil väikese laua taga, ees mõned avatud raamatud ja tass joodavaga. Kui ma talle oma tuleku põhjuse olin avameelselt ära rääkinud, hakkas ta mind küsitlema.

Vahest vaid veerand tundi väldanud osavõtlik küsitlus avas mu silmad. Nägin, et Vahing on ise täiesti läbi. Käed värisesid tal nii tugevasti, et pruunikas vedelik loksus sõrmede vahelt tassist lauale. Tema näoilmest paistis piinu.

Mul ei ole meeles, mis nõu mulle Vahing andis, aga juba trepist alla ja peauksest välja jõudes tundsin suurt kergendust. Vaimuhaigla ravi ei saanud ma toona ega ole saanud tänini. Mind tegid terveks doktori kätevärin ja musta masendust täis silmavaade.

Äsja trüklast tulnud mälestusteraamatus on muu hulgas juttu ka tema haiglastest meeleseisunditest. Näiteks Joel Sang kirjutab, et «laias laastus ongi Vahingu «Päevaraamat» üks suur haiguslugu – tema enda haiguslugu, meelehaiguse käes vaevleva Vahingu lugu».

Kirjanik pakkus hapukurki

Oktoobris 2002 intervjueerisin Vaino Vahingut tema viimases kodus Veerikul paneelmajas. Läksin kokkulepitud ajal ukse taha, mis jäi aga suletuks. Mõtlesin juba, et ta on unustanud intervjuu ja kodunt lahkunud, ning asutasin minekule, kui kuulsin toast samme.

Elutoas istusin laua taha, võtsin välja diktofoni ja paberilehe ettevalmistatud küsimustega. Vahing palus hetke oodata. Kui ta köögist naasis, oli tal käes hapukurgipurk. Ta rääkis, et oli ise hapendanud.

Piinlik lugu... Pidin purgist koukima soolakast vedelikust tilkuva kurgi ja selle kahvli otsast hammustades ära sööma. Taldrikut ta ei toonud, hea veel, et andis kahvli.

Kuidagi sain sellega hakkama – kusjuures kurk oli mõnusasti krõmpsuv ja parajalt krehvtine – ja panin juba diktofoni käima, aga siis tuli Vahingul meelde pakkuda Aravul tehtud õunamahla. Seegi oli kolmeliitrilises purgis ja maitses samuti hea.

Intervjuu ilmus Tartu Postimehes 24. oktoobril 2002. Juttu on nii tema meditsiinilise eriala kui ka kirjanduse ja teatri kohta. Muu hulgas tahtsin teada, kui suure osa aastast veedab ta sünnikodus Aravul.

«Pärast seda, kui mu vanemad 1999. aastal surid, käime Aravul Ele Süvalepaga. Mina elan seal märtsi lõpust oktoobri lõpuni. Eks ma seal ka kirjuta, aga mu põhitöö on põllutöö – kurgid ja kartulid ja mahl. Saan sealt hea vaimse ja füüsilise vormi – lõhun puid ja kaevan maad ja tõstan kartulikotte.»

Et meie kohati üsna laiali valgunud ja vestluseks arenenud intervjuu jõuaks lugejate ette nii, et pärast ei tuleks lehes õiendust avaldada, saatsin talle meilitsi lõppvariandi enne lehte minekut üle vaadata.

Vastus oli lühike: «Tere. Minu arvates vägagi adekvaatne meie jutuajamisele. Nagu ma sulle ütlesin – usaldan sind täielikult, igati.»

Trükivärskes mälestusteraamatus on tihtipeale juttu Vahingu Spiel’idest, mängudest suhtluspartneritega. Ma arvan, et kimbatuslik kurgisöömine oli üks tema Spiel. Võib-olla tahtis ta vaadata, kuidas ajakirjanik sellega toime tuleb.

Salong väärib mälestustahvlit

Vaino Vahing ja tema abikaasa Maimu elasid alates aastast 1969 Tartus Nõva 15a–4. See nelja korteriga maja kuulus Raimo Kangro isale. Mälestusteraamatus on mitu Vahingu eluteelist meenutanud sealset nn salongi kui Tartu kultuurielu üht keskust.

Maimu Berg meenutab värskes raamatus Vahinguga koos veedetud õnnelikke päevi, salongist aga juttu ei tee.

Alljärgneva saatis ta Prantsusmaalt oma ja Vaino Vahingu tütrelaste hoidmise kõrvalt minu palvel Tartu Postimehes avaldamiseks.

«Muidugi ei olnud meie naabrid, enamasti rahulikud ja eakamad inimesed, sellest, et meie väikeses kodus käis palju rahvast, alati vaimustuses.

Suurt lärmi me tavaliselt siiski ei teinud, kirjanikud lugesid oma uut loomingut, arutleti mitmetel aktuaalsetel teemadel, ka näitlejaid käis tihti, sellepärast oli salongipäev teisipäev, kui teatris etendusi ei olnud.

Ükskord olid naabrid küll päris ehmunud, kui meile saabus «tuhhavoi» orkester, minu mäletamist mööda Väino Uibo, Lembit Ulfsak ja Tõnu Tepandi, võib-olla veel keegi, ei mäleta, ning mängis meie tillukeses toas «Kas tunned maad...» ja veel mõnda puhkpillilugu. Vaino lõi trummi ja kui ta selle unustas, laulis Uibo Väints: «Löö trummi ka, löö trummi ka!»

Ei tea, mida naabrid arvasid, aga võib-olla neile meeldis ka, et nende kõrval selline orkester mürtsus. Poisid ise seletasid, et teenivad matustel mängimisega lisaraha.»

Maimu Berg kirjutas, et põhilisteks külalisteks olid salongis Tartu kirjanikud, näitlejad ja intellektuaalid.

Kõige sagedasemate külalistena tulid tal meelde Tiiu ja Tõnu Tepandi, Mati Unt ja Mare Puusepp, Jaan Kiho ja Milvi Koppel, Evald Hermaküla, Jaak Rähesoo, Peeter Tulviste, Madis Kõiv, Hando Runnel, Joel Sang, Jaan Kaplinski, Igor ernov, Linnart Mäll, Ain Raitviir ja Kuno Otsus. Viimasel oli tulla lähedalt, Raua tänavast.

Aga käis ka Tartusse tulnud tallinlasi, kelle hulgas oli endisi tartlasi: Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härm, Andres Ehin, Ingo Normet ja Kaarin Raid, Juhan Viiding, Arvo Valton.

«Salong tegi ka väljasõite, mis olid lähikonnale harivad seminarid,» meenutas Maimu Berg. «Kogunesime maakodudes, kord Valtoni juures Suure-Jaanis, siis Vahingu juures Aravul, ka Kaplinskite talus Mutikul.»

Seminaridel esinesid loengutega nii salongis pidevalt käijad kui ka näiteks Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Jaak Kangilaski. Salong soikus 1970. aastate keskel.

Nädalavahetusel otsustasin üle vaadata Karlova kuulsa maja, mis vajaks kindlasti asjakohast mälestustahvlit. Kuid sellist maja, millel oleks silt Nõva 15a, ei hakanud silma.

Ümberkaudsete majade elanike küsitlus kandis vilja. Pensionil stomatoloog Aino Liimets näitas viiekorruselist elamut Nõva 13, mis oli kerkinud Vahingu perele eluaset pakkunud maja asemele. Mälestustahvel võiks sedagi paneelelamut vääristada.

Tagasi üles