Vanasti oli eestlastel kaks peajumalat, Taara ja Uku. Nüüd on neile lisandunud 101 – pean silmas meie riigikogu. Kui kehvakesel memmel pole prügikasti põhja panna muud kui paar kotikest silgupäid, lajatatakse talle arve ikka täis kasti eest. Riigikogulase lauda hakkab katma restorani Gloria esinduskokk Demjanov, kuid oma söögivahetundi ootab kannatamatult koolilaps, kellele see võib olla ainus tõhusam kõhutäide päevas.
Lugeja kiri: rohkem murelikke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil on riigikogus neli parteid. Kui neist kas või üks fraktsioon üksmeelselt deklareeriks: ajal, kui meie riigis on alatoidetud lapsi, loobume meie personaalsetest hüvedest ja palume algatada debatt, et suhestada riigikogu liikme sissetulek õpetaja, päästja ja arsti palgaga. Sellise deklaratsiooni eest annaksin oma hinge!
Siis jooksvat pool Toompea saali tühjaks. Aga ärgem kurvastagem – asemele saame Jaan Tõnissoni sarnaseid aatemehi, kellele enese heaolu pole esmatähtis.
Kümned tuhanded võimekad on põgenenud läände – milles asi, valitsus?
Olen 45 aastat tallanud teatris lavalaudu ja mulle meenus kotermann Juhan Smuuli näidendis «Kihnu Jõnn»: «Jah, Jõnni laev on mäda ja ragiseb igast tapist, aga seda laeva ma ei jäta. Jõnn paistab murelik mees olevat.»
Südamest soovin, et ka riigikogus oleks rohkem murelikke naisi ja mehi.