Tartu kavandatav seikluspark peab arvestama hauaga

Mälestusfondi Ristideta Hauad esindaja Hando Kruuv näitab Raadi kruusakarjääris kohta, kus asus hukkunute mälestusmärk ning peaks tulevast kevadest tegutsema seikluspark. Foto: Kristjan Teedema

Narva maantee äärsesse kruusakarjääri planeeritud seikluspargi rajajad peavad hoo maha võtma, sest atraktsioonide rajamisel tuleb ootamatult arvestada hukatud sõdurite ühishauaga.

Pärast eelmisel nädalal Tartu Postimehes ilmunud lugu «Raadile kerkib suur seikluspark» helistas toimetusse mälestusfondi Ristideta Hauad esindaja Hando Kruuv ning väitis, et selles kruusakarjääris on sadade hukkunud sõdurite matmispaik.

Kruuvi versiooni järgi maeti karjääri Nõukogude võimu poolt pärast sõda tapetud eesti sõdureid ja ohvitsere. Kruuvi sõnul juhtus see 1945. aastal, kui ta oli koolipoisina kolinud Pärnust Tartusse. «Tapmised seal olid, sest nõukogude ajal kaevati sealt kruusa ning ükskord hakkasid liiva seest varisema pealuud, kus olid sees kuuliaugud,» rääkis Kruuv.

Pärast matmispaiga avastamist paigaldati kaheksakümnendatel karjääri mälestussammas, mille hooldajaks määrati Võidu tehase kommunistlikud noored. «Kaheksakümnendate lõpus oli mälestusmärk veel alles. Nüüd ei ole,» ütles Kruuv.

Miks pidi aga Nõukogude võim püstitama mahalastud eestimeelsetele sõduritele mälestusmärgi? «See oli maskeering. Sellega vaigistati see asi maha,» pakkus Kruus ning lubas teha linnale avalduse.
Hukati Eesti-vastased

Tartu linnaarheoloogi Ro-meo Metsalliku abiga selgus aga, et karjääri on maetud hoopis 1919. aastal hukatud 22 Tartu tagavarapataljoni sõdurit. 1980. aastal ilmunud raamatus «Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised» kirjutab Aili Raendi, et Raadi kruusaaugus hukkas kodanlus revolutsionääre.

Hukkamisega lõppes 10. juulil 1919 alanud tagavarapataljoni sõdurite ülestõus, millega protesteeriti Nõukogude Venemaaga peetava sõja vastu.

Raamatus kirjutatakse, et sõdurid murdsid lahti relvalao ukse ning seadsid kasarmu õuele üles kuulipilduja. Ülestõus kestis neli päeva ning suruti maha suuremate abijõudude saabudes. 60 ülestõusnust mõisteti 20 surma mahalaskmise ja kaks poomise läbi.

Ajaloolane Pearu Kuusk ütles, et pole Hando Kruuvi versioonist varem kuulnud, ning kahtles selle tõesuses.

«Siin on vastuolu. Vaevalt oleks maetud oma kangelaste juurde vaenlasi. See ei ole loogiline. Sa ei mata ju oma kangelaste kalmule kedagi, keda sa oled ise maha löönud,» kommenteeris Kuusk.

Samuti pani ajaloolast kahtlema pakutud hukkunute arv. «Need suurusjärgud on väga müstilised,» lausus Kuusk ning lisas, et kui pärast sõda oleks olnud veel nii suuri hukkamisi, oleks sellest kindlasti juba varem kuulda olnud.

Linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna juhataja Urmas Ahven ütles, et seikluspargi projekteerimistingimusi väljastades polnud linnal matmispaiga kohta mingisugust teavet. «Hauast ei teadnud me midagi,» lausus Ahven ning lisas, et kui projekteerimise käigus tuleb välja leide, mis kavandatava välistavad, vaadatakse asi uuesti läbi.

Saab ümber matta

«See on nagu arheoloogiline leid ning seda tuleb nüüd uurima hakata. Kõigepealt tuleb vaadata, kas seal on üldse haud. Võib-olla ilmnevad asjaolud, et ei saagi parki teha ja asi on lõppenud. Aga võib-olla tuleb ümber matta, sest surnutega tuleb väärikalt käituda,» rääkis Ahven.

Tartu Seikluspark OÜ juhatuse liikmele Peeter Pärnale tuli ühishaud suure üllatusena. «Kui see tõele vastab, siis peab analüüsima, kuidas need kaks asja kokku sobivad, aga seikluspargi plaani ei tahaks pooleli jätta. Kuigi see võib mõjutada meie tegevust,» ütles Pärna.