Irja Alakivi: üllatavaid leide Tartu linna tulevikuplaanidest

Irja Alakivi

FOTO: Tairo Lutter

Arengukava aastani 2025 on positiivne ja elukeskkonda puudutavas osas on suurim sõnastuse muutmise ettepanek järgmine: «Väärtuslike maastike säilimise tagamine. Täiendus on seotud haldusreformist tingitud olukorra muutumisest. Mõeldud on Emajõe luhaalasid, Kardla-Vorbuse ning Rahinge-Ilmatsalu väärtuslikke maastikke.» Ühtki teist elukeskkonna väärtust tagavat piirkonda arengukavas ei mainita.

Varasemast on juba kirjas sõnastus, millele on raske vastu vaielda: «Mõnusa elukeskkonna loomiseks on oluline mugava jalgrattateede võrgustiku väljaarendamine; keskkonnasäästliku ja sujuva ühistranspordisüsteemi töölerakendamine; liiklejate teadlikkuse ja liikluskultuuri tõstmine; sidusa puhkealade ja rohevõrgustiku edasiarendamine; jalgsikäigu soodustamine katkematute turvaliste jalakäigusuundade edasiarendamise läbi nii linnasiseselt kui linna lähialadel; miljööväärtuslike alade korrastamine; tänavate rekonstrueerimisel ruumi kujundamine üheks osaks rohevõrgustikust ja vaba aja veetmise aladest; kesklinna elavdamine, säilitades kultuuripärandi ja roheluse; Tartu kui Emajõelinna kuvandi parem ärakasutamine; IT-lahenduste rakendamine tartlaste heaolu tagamiseks jne.»

On nimetatud tähtsaks, et Tartu elanike arv hakkaks taas kasvama ja selleks tuleb tagada turvaline elukeskkond, sh kliimamuutustega kohanemine ja kliimakahjude leevendamine.

Kõik on väga ilus ja õige, aga ainult seni kuni jõuame eelarvestrateegia kavandini. Vaatame, millest on juhindutud uue eelarvestrateegia aastani 2022 koostamisel, ja küsime endalt, kas märkame majanduse ja elukeskkonna lähtealuste tasakaalustatust.

Võitluses kavandatava puidubiorafineerimistehase vastu tugineti peamiselt keskkonna kvaliteedile. Tõsi, paljude näitajate puhul on koormus elukeskkonnale vähenenud, kuid pigem ettevõtluse kadumise arvel. Töökohtade kadumise järel hakkasid lahkuma inimesed. Kas allakäigutrepil saab veel suunda muuta?

Majanduslike soovituste arvestamisel eelarvestrateegias on tõesti loetletud olulisim ja väärikaim alustades globaalsest. On öeldud, et tähtsamad üldist majanduskeskkonda puudutavad eeldused põhinevad Maailmapanga, IMFi, Consensus Economicsi, OECD, Euroopa Komisjoni, rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognoosidel.

Keskkonnavaldkonna lähtekohad on kirja saanud samas võtmes. Kuid Tartu elukeskkonda silmas pidades eeldaks siiski, et märgitud oleks vähemalt 2015. aasta ÜRO säästva arengu eesmärgid, mis on tänapäeval ülemaailmselt suunda andev dokument, niisamuti 2016. aasta Euroopa Liidu linnakeskkonna agenda, ka strateegia «Säästev Eesti 21», aasta 1988 Tartu looduskaitsekontseptsioon ja Tartu üldplaneeringu sellesuvise ülevaatamise tulemused.

Tartu looduskaitsekontseptsiooni iga sõna on aktuaalne tänapäevalgi:

  • tagada inimesele tervislik linnakeskkond, minimeerides linna kahjustavat mõju linna ja tagamaa loodusele;
  • tagada võimalikult mitmekesine maastik ja elustik nii linnas kui selle ümbruses, luua tingimused looduse enesetaastamisvõimeks ning eripära säilimiseks;
  • arendada looduskaitsetegevuse kaudu linlaste ökoloogilist teadlikkust, loodusvarade säästlikku kasutamist, humaansust, ilumeelt, armastust oma linna ning maa vastu, tõhustades ökoloogilist kasvatustööd eriti koolides.

Ligilähedaselt on looduskaitsekontseptsiooni põhimõtteid väljendatud ka arengustrateegias «Tartu 2030», kuid lahjemal kujul: «Inspireeriv, unikaalse kultuuripärandiga, looduslähedane ja turvaline linn ning atraktiivne reisisiht.»

Jah, pargid võivad olla rajatud väga erinevatel põhjustel, kuid nende väärtuslikkust ja tervislikkust ei sea kultuurilinnad ja kultuuri toetavad linnad ei Euroopas ega maailmas kahtluse alla.

Tartu üldplaneeringu ülevaatamise käigus tuvastati vajakajäämisi eriti puhkelades, see puudutab nii kesklinna parke kui ka rohevõrgustiku säilimist ja elukeskkonna kvaliteedi tagamist laiemalt.

Tartu üldplaneeringus on esitatud «olulised rohevõrgustiku osad, kuid neid ei ole liigitatud rohevõrgustiku metoodika järgi (tuumikalad, puhver­alad, astmelauad, koridorid), vaid nende kasutuse järgi».

Samas volikogu dokumendis jõuti ka järeldusele, et «eelnevat arvestades tuleb uue üldplaneeringu koostamisel Tartu linna üldplaneeringu rohestruktuuri ja puhkealade peatükk ümber teha ja täiendada nii, et lisaks ala kasutusotstarbele oleks sellele määratud ka rohevõrgu elemendi tüüp ning luua süsteem, kus oleks võimalik tuvastada konkreetsele elemendile kehtivad tingimused ja kitsendused.»

Tartu otsus kandideerida Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnaks, et suurendada Tartu ning koos linnaga kandideerivate Lõuna-Eesti kohalike omavalitsusüksuste rahvusvahelist tuntust, on tervitatav. Tartu kui Euroopa kultuuripealinna tegevuskavas uuritakse ja arendatakse Tartu ning Lõuna-Eesti kultuuri mitmekülgselt, kaasates nii avalikku, era- kui ka kolmandat sektorit. Nii on dokumentides kirja saanud ühes tõdemusega, et Euroopa kultuuripealinn on üks Euroopa Liidu hinnatumaid kultuuriprojekte.

Eelarvestrateegiast loeme, et «kultuuripealinna projektiga haakuv, kuid sellest sõltumatu idee on ehitada Tartu südalinna hulgaliselt uusi võimalusi pakkuv kultuurikeskus. Kultuurikeskus tuleks vastavalt üldplaneeringule Poe tänava ja Tartu kaubamaja vahelisel alal asuvasse parki, mis on aastaringselt kasutatav».

Ehmatavaks ja kummastavaks teeb selle deklareeringu mainimata jäetud asjaolu, et pargist ei jääks peale suurehitise rajamist enam midagi pargilaadset järele.

Kui linnavõim peab vajalikuks kultuurikeskuse rajamist, siis kõigepealt tuleks alustada ulatuslikku arutelu tartlastega kõigi võimalike asukohtade üle, selleks et lõpuks välja valida parim.

Tõdegem, et park on paradiis looduses ja kunstis. Tuletaksin veel meelde, et ka pargid on osa kultuurist nii meie linnades kui ka maapiirkondades. Jah, pargid võivad olla rajatud väga erinevatel põhjustel, kuid nende väärtuslikkust ja tervislikkust ei sea kultuurilinnad ja kultuuri toetavad linnad ei Euroopas ega mujal maailmas kahtluse alla.

Kahjuks tundub, et nende linnade hulka ei sobi peagi enam Tartu.

Looduse kaitsmise kultuur on üks osa Eesti kultuurist.

Tegelikult on tartlased ja ka paljud Tartu elukeskkonna tervislikkusest hoolivad inimesed palju kordi tähelepanu juhtinud Tartu kesklinna parkide säilitamise vajadusele juba eelmiste linna arengut käsitlevate ja suunavate dokumentide ettevalmistamise käigus. Esitatud on rohkem kui 2700 allkirjaga petitsioon, aga see on seni tähelepanuta jäetud.

Minu küsimus on, kas on eetiline alustada kesklinna pargi täisehitamist, mille kirjeldust loeme eelarvestrateegia kavandist. Kui linnavõim peab vajalikuks kultuurikeskuse rajamist, siis kõigepealt tuleks alustada ulatuslikku arutelu tartlastega kõigi võimalike asukohtade üle, selleks et lõpuks välja valida parim.

Ainuvõimalik asukoht ei ole aktiivselt kasutatav park. Pealegi – kui linnal on tegemata rohevõrgustiku süsteemne analüüs. Samuti pole tunnustatud asjatundjad hinnanud kõne all oleva pargi haljastust.

Tagasi üles