P, 5.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Enriko Talvistu: kesklinn ja Taskulinn

Enriko Talvistu
, kunstiajaloolane
Enriko Talvistu: kesklinn ja Taskulinn
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Enriko Talvistu
Enriko Talvistu Foto: Pm

Neid inimesi, kes mõtlevad laialt (mitte suurelt), ent samas arutlevad võimalustest lähtudes, pole vähemalt Tartu-suuruses linnas eriti palju. Ütleme, et nad on üle loetud. Ei pea siinjuures silmas poliitikuid ja rahajõmme, pigem inimesi, kellel investeeringutest pilk üle käib, lugemata samas iga kopikat.

Septembri lõpus peeti siin Läänemere Linnade Liidu (UBS) järjekordset arhitektuuriseminari, mida Tartus muuta. Teemaks oli kahe väljakujunenud keskuse elik vanalinna ja Taskulinna ühitamine.

Pole juba veerand sajandit saladuseks, et kesklinna funktsioonide tõmme toimib Annelinna suunas, kus elab vähemalt kolmandik tartlasi, seda Ihastetki silmas pidades.

Sellised rahvusvahelised seminarid kannavad pigem kokkusaamiste foorumi mõtet ning oodata nende töötubadest midagi enamat kui märksõnu oleks ülimalt naiivne. Kahe päeva töötundidesse, mis väärivad ühe päeva omi, ei saa aga lisamata jätta kõrvaltvaataja tasuta saadud vinklit.

Kaks teada tõdemust

Kahju, et Tartu linnavalitsuses on endiselt lahku laotatud linnaplaneerimine ja arhitektuur, aga las see jääb kunagise abilinnapea (praeguse Lõuna-Eesti muinsuskaitsespetsialisti) südametunnistusele.

Praeguse linnavalitsuse südametunnistusele jääb see justkui mugavuslipu sadam, sest ei pea tegelema linnaplaneerimisega, mis võiks ju olla põhiküsimusi. Parem hoiduda sellest, mis tõotab tuua liiga palju eriarvamusi. Nii on aegade jooksul suhtutud oma tähtsamate kaasajooksikute kruntidesse (ma ei maini siinjuures Neinar Seli nime) kui pühadustesse, mille kallale minna ei saa.

Olen kaugel sellest, et vaadata teise inimese rahakotti, aga enamiku seminarist väljastpoolt osavõtnute arvamuse järgi on olemas kaks toetuspunkti.

Üks on senise roheala säilitamine kesklinna sees, eraldades seda vaid Narva maantee liikluslärmist mingi madalama hoonestusega. Sinna juurde kuulub veel jalakäijate sild Munga tänava sihil. No on siis asi, mida me Tartu varem poleks teadnud.

Aga teadmine lisab sellegipoolest kindlust, et oleme õigel teel saavutamaks vanalinna sidet Emajõega, kui sulgeme Vabaduse puiestiku transiitliiklusele, tekitades sinna katalaanliku rambla, kus igaüks võib vanuigi istuda või nooreigi hängida. Iseasi on ala läbiv ühistransport, sealhulgas trammid – parem kummiratastega nagu Paduas.

Võiks ju teha trammiliini Supilinn-Ringtee. Kas või seegi, ootamata ära järjekordse ülelinnalise liikluskontseptsiooni valmimist ning seejärel selle hülgamist.

Teiseks teadmiseks oli tõdemus, et kogu Taskulinna-tagune ei ole inimsõbralik keskkond. Seal on justkui kõik elemendid linnaliseks (inimsõbralikuks) oleskeluks olemas: kaubandus, basseinid (uue nimega spaa elik sanus per aqua = tervisevesi = bassein), teaduskeskus, bürood, turg ja bussijaam, aga pole linna, mis kesklinna nime vääriks.

Ka linnaplaneerijad tõdesid sama, et nööbile ehitati pintsakut külge. Egas nemad selles süüdi ole. Pigem on nad olnud osalised omavalitsuse poliitilistes tõmbetuultes. Tekkis planeerimatu linnajagu, mis justkui peaks vormiliselt kandma moodsa Tartu kesklinna tiitlit, aga sisuliselt on pigem üks parklate ja asfalteeritud platside sasipundar.

Vaadakem seda teaduskeskuse kõrval asuvat kõnniteed, mis algab parklast ja lõpeb paarisaja meetri pärast parklas. Selle kõrval oleval vabal murualal teevad jalkapoisid trenni, enne kui minna ujumispunkte koguma. Vahva ju, aga kas ka parim lahendus?

Kaks ühenduspunkti

Paarkümmend aastat tagasi võideldi Tartus selle eest, et endise roostetanud putkadega turu kohale tekiks midagi tsiviliseeritut ning turg saaks uue hingamise. Nüüdseks on avaturust selle algses tähenduses kasutusel umbes kolmandik ning ülejäänu on turuputkasid imiteeriv supermarket.

Endise turu kohale saime toonastes kasinates investeerimisoludes tekkinud Statoili bensiinijaama koos kohustusliku McDonald’siga. See plats aga peaks olema Taskulinna keskväljak, pigem isegi park – sama, mida seminaril osalejad väljendasid sõnaga «kohtumispaik» (meeting place).

Pole vaja rääkida parklate vajadusest või korrusparklatest, millest üks on ühe arhitekti uitideena energia(tigu)-torni küljes, aga energiat vajavaid elanikke seal ei ela ega pargi. Energiat ei tekita tornikujuline maht, vaid energia on väli, nagu ma õppisin koolis.

Veel üks sellel rahvusvahelisel seminaril toodud sõnumeid oli ühenduspunktid. Nendeks märgiti jalakäijate silla Taskulinna-poolne ots ning Turu-Riia ristmik. Asi nüüd jälle, mida varem polnud teada! Ühel lihtsalt pole mahakäike n-ö Kilgi sadamasse, teine aga on jalakäijate jaoks lihtsalt üks liiga pikk ristmik, ülekäiguga Küüni tänava kohal ja Võidu silla all.

Ehk olen liiga naiivne, kui rääkida mitte sildadest ega tunnelitest, vaid ühest fooritule faasist, mil kogu ristmikku võiksid ületada igas suunas vaid jalakäijad.

Andku mulle siinjuures linnamajanduse osakonna liikluskorralduse komisjoni liikmed andeks võhiklikkust, aga kaasa mõelda nad ju ometigi võiksid.

Mäletan veel poisipõlves selle ristmiku ületamist üle Riia tänava Turu tänava sihis, aga aastate jooksul kaotati see autode huvides ära. Üsna kerge jalakäijate tunneli saaks kommunikatsioone rikkumata ka turuhoonest Tasku keskuseni, aga seda ilmselt keegi ei plaanigi.

Emajõgi kui väljak

Kolmanda tõdemusena jäi mulle sellelt arhitektide ja linnaplaneerijate kokkutulekult meelde linna uue keskväljaku tõlgendus. Selleks olid Emajõe kaldad jalakäijate silla ja kavandatud Munga tänava jalakäijate silla vahemikus.

Tõepoolest, miks ei võiks olla platsiks Emajõgi ise ning selle külgedeks kaldad ja sillad. Igatahes on see midagi enamat kui pelgalt Kivisilla taastamine (mis võiks ju raha olemasolul samuti kunagi päevakorrale tulla).
Ei riski enam korrata, et see on parim vaatekoht sellele laisalt voolavale veele vanalinnas ning me lihtsalt ei kasuta seda ära. Muidugi on kenad plaanid pinkide ja vaateplatvormide koha pealt Kalda tänava ääres vasakkaldal, aga kuld jääb ikkagi kesklinna.

Seni pole hoolimata mitmest meeldetuletusest näinud, et olematute pinkide, pargi korrastamise, randumissildade rajamise jms asjus oleks linn tegutsenud vanimas linnapargis elik Kaarsilla ja Vabadussilla vahel vanalinnapoolsel küljel. Kogu raha läks vist kohmetusse Kalevipoega, kelle said need, kes seal lippudega korra aastas lehvitamas käivad.

Ei, käige, käige, aga park saaks ka siis täis Kalevi poja austajaid, kui seal oleks mõnus olla. Mõnus olla koos vastaskaldaga ning tulemuseks ongi väljak koos laevaliikluse, parkide, jahisadamate ja kohvikutega veeäärsetes paviljonides. Muide, viimased tekivad koos rajatud kommunikatsioonidega, mitte pelgalt kaldakindlustustest johtuvalt.

Seminar oli lõppkokkuvõttes hariv. Ent kuivõrd hariv oleks see võinud olla kogu Tartu arhitektkonna osavõtmisel! Ometigi saadi enne viimast kinnisvarabuumi omavahel läbi ning töötasid isegi vastavad solidaarsed erialanõukogud.

Huvitatud kõrvaltvaatajana tahaks öelda, parafraseerides vene multifilmi, et «lapsed, elage sõbralikult», aga see pole minu võimuses.

Lihtsalt loodan, et tekib taas Tartu arhitektuurinõukogu, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi, sest arhitektuurimõtet meil on ning haritust, sealhulgas erialast kogemust, jätkub rohkem kui sõnnikuks.
Rohkemaks kui vaid tutvus, sest tolerantsus, haritus ja huumorimeel on need, mis tagavad maitse, nagu defineeriti kreeka filosoofias.

Märksõnad
Tagasi üles