Kinnisvara vangid ootavad pääsemist varisenud katusega majast

Niisugune näeb välja maja Põik 16, mis asub kiviviske kaugusel Fortuuna 1 valgest tornmajast. Foto: Margus Ansu

Miski siin ei klapi. Maja välimus ei jäta kahtlust, et see on ammu maha jäetud ja ootab lammutamist, kuid talviti on lumi teerajalt pühitud. Katus on sisse kukkunud, kuid aknal on lilled ja õhtuti paistab neist akendest
valgus.

Õu on tavaliselt tühi, aga ühel hommikul tuli sealt värava poole kolmekümne tuuris noor naine, hoolitsetud välimusega ja tagasihoidlikult meigitud. Ütles, et jah tema elabki siin. Ja tema 12-aastane tütar. Ning ka vend.

Järgmisel päeval ootab ta kokkulepitud ajal kodutrepil, et rääkida elust majas Põik 16, kesklinna piiril, kiviviske kaugusel Fortuuna 1 valgest tornmajast. Naine on nõus rääkima, kuid oma nime ta öelda ei taha, ka mitte pildile jääda. Piinlik on. Nii piinlik, et tütar ei julge klassiõdedele öeldagi, kus ta elab. Ammugi neid külla kutsuda.

«Eks ta muidugi tahaks ära, aga kuhu meil minna?» küsib naine.

Kedagi ei huvita

Sellesse Põigu tänava majja sattusid õde ja vend elama 1995. aastal pärast isa surma. Kunagi ammu elas nende neljalapseline pere Kivilinnas suures korteris, kuid et isa kippus vägivaldseks muutuma, anti lapsed turvakodusse. Seal sai aga aeg täis.

Nii nad siis kolisid vanasse nelja korteriga puumajja. Õieti olevat seal majas olnud vanaema kinnisvara, ühe korteri kinkis vanaema vennale, teise õele. Veel üks korter kuulub eraisikule ja üks kinnisvarafirmale. Kõigile on selge, et maja päevad on loetud ja remondil pole vähimatki mõtet.

«Vend remontis katust mitu aastat tagasi, ülejäänud omanikke ei huvita see maja juba aastaid ja meil ka võimalust ei ole. Nüüd ei julge ta enam katusele minna,» ütleb naine. «Ausalt öelda minu korter on siin taga, aga seal on lagi sisse kukkunud. See kukkus alla 2004. aastal, siis kui ema ära suri, ja tegelikult elan ma kinnisvara korteris.»

Isegi kui oleks mõtet remontida, pole õel-vennal selleks raha. Õde töötab enda sõnul miinimumpalga eest toitlustuses, vend on töötu.

Majas ei ole vett. Käimla on õue peal. Elekter on ajutise kaabliga siiski veetud. Nii et külmkappi saab kasutada ja televiisori käima panna. Maja seinal on isegi satelliiditaldrik. Vee toomine on paras peavalu, sest kohalik tänavakaev pandi aastaid tagasi kinni. Nüüd toob vend vee Roosi tänavalt kanistritega.

Vend oma elamises enam kütta ei julge, ahi on läbi. Õe korteris ahi töötab. Aga tolku on sellest vähe, sest õhtusest kütmisest jääb talviti hommikuks tuppa vaid napilt üle kümne kraadi sooja.

Naine kutsub viimaks vaatama «oma» korterit. On köök ja taga väike tuba. Puhtad. Korras. Aga laed on mitukümmend sentimeetrit sisse vajunud. Köögi ühes servas on lae alla pandud toestuseks talad, et edasi ei vajuks. Läbi sadava vee vastu ei aita miski. Panged tuleb all hoida.

Toas sisse ei saja. Sadas, aga vend ehitas välimisele nurgale seina ette, sajab selle seina taha.

«Eks see imelik on, et kesklinnas on selline maja,» mõtiskleb naine. Lahendus võiks olla linna antud korter, aga sotsiaaltöötajatelt on ta juba kuulnud, et seda ei saa, sest ta on ise korteriomanik.

Niisiis on lootus sellel, et keegi arendaja ostab maja, õigemini 589-ruutmeetrise krundi ära. Seni pole kaubaks läinud, kuuldavasti ei rahulda pakutav hind mujal elavat eraomanikku. Ka õde-venda pole 15 000-eurose pakkumise üle ülemäära rõõmsad.

Linn ei kiirusta sekkuma

Abilinnapea Jüri Kõre tegi toimetuse palvel Põigu tänava asukate loo selgeks ja ütles, et õde on tõesti sotsiaalabi saaja. Venna kohta andmeid pole.

«Tõesti, see situatsioon on nagu on, peaaegu paistab katus läbi,» räägib Kõre. «Asja teeb keerulisemaks, et piirkonnale on tehtud detailplaneering. Ühe osa majast on üks kinnisvarafirma omandanud. Tegeldakse maja ostmisega, millele järgneb lammutamine. See maja on müüdav ja varem või hiljem õnnestub omanikel oma korter maha müüa. Sellest korteriomanikud teenivad ja sellises situatsioonis ütelda, et linn annab korteri ja siis on hästi, päris ei saa. Küsimus on ajas.»

Kõre ütles, et kuivõrd kinnisvara on ikkagi müüdav, ei ole õige rääkida kinnisvara vangidest, see oleks õigustatud, kui müümiseks poleks vähimatki lootust, nagu mõnikord paarihektarise võsastunud maatüki puhul kusagil ääremaal.

«Sotsiaaleluruumi pakkuda ei ole võimatu, ent volikogu on sisse kirjutanud jäiga reegli, et kinnisvara omamise korral ei eraldata sotsiaaleluruumi. See antakse neile, kel endal üldse võimalusi pole,» lausus Kõre.

Siiski on Põigu tänava elanikel veel üks võimalus.

Tartu ehitusjärelevalve teenistuse juhataja Andres Aint on algatanud maja ametliku inspekteerimise, mis on plaanis sellel neljapäeval. Kui majas elamine on ekspertide hinnangul eluohtlik, võib sellele järgneda ettekirjutus välja kolida.

Aint ütles, et kui linnavõim peaks keelama majas elamise, on selge, et linn peab leidma elanikele elamiskohaks sotsiaaleluruumi.