Aina Kippasto kipub ikka kodust välja

Tartu pensionäride organisatsiooni Kodukotus asejuhataja Aina Kippasto õppis noorena pioneeride palees balletti. Ka nüüd peaks kõigil lastel ja noortel olema võimalik käia huviringides, huvialadega tegelemine ei tohiks sõltuda perekonna rahakotist, on ta veendunud. Foto: Margus Ansu

Aina Kippasto võiks rahus kodus sukka kududa. Aga kus sa sellega, tema kipub välja, et eakaaslastega Kodukotuses meeldivalt aega veeta. Vaid väike pojapoeg suudab teda nüüd pisut ohjeldada.

Kodukotuse koridoris on toredad plakatid. Kuidas siis on, kas noored on hukas?

Ei ole! Mõnikord küll näen, et noortel on väärtused paigast ära. Kui tüdrukud tänaval ropendavad, siis on see ju hale.

Aga kui vaatasin noorte laulu- ja tantsupidu, siis nägin, et nad tahavad midagi teha ja teevad seda hästi. Lapsed peavad huviringides käima! Õppisin pioneeride palees balletti, see oli tasuta. Ma ei ütle, et kõik peab tasuta olema, aga huviringi hind peab olema selline, et vanemad suudavad selle eest maksta. Meil kõik ei suuda ja see pole õige.

Teie kalender on märkmeid täis, telefonid helisevad, kogu aeg pistab keegi kabineti ukse vahelt nina sisse ja soovib midagi. Miks te kodus ei püsi, seal on mugavam?

Tegutsemine hoiab vormis ja nii arvavad paljud. Kodukotusel on 967 liiget, neist üle kuuesaja on aktiivsed tegutsejad. Mõned fanaatikud käivad meil kolmes-neljas ringis.

See on väga suur asi, et inimene saab kodust välja tulla ja meelepärase asjaga tegelda. Mu väga hea sõbranna kaotas paar aastat tagasi abikaasa, tütar elab Tallinnas. Tõin ta Kodukotusesse, sest oma mõtetega üksi olla on raske. Sõbranna leidis siin endale ruttu tegevuse, ta käib käsitööringis ja võimlemas.

Üks meie liige kaotas aastaga nii poja kui ka mehe. Ta jäi koju nukrutsema, ei võtnud enam isegi telefoni vastu, tulid suured tervisehäired ja perearst soovitas tal Kodukotusega liituda. Meie juures sai ta oma huvialadega tegelema hakata, tervis läks paremaks.

Kalli inimese kaotamine on elus kõige raskem. Kui inimesed on kaua koos olnud ja üks neist kaob, siis võetakse teiselt nagu tükk küljest. Kallist inimest ei asenda keegi, aga tegutsedes saab kurbi mõtteid peletada. Kodukotuses ongi peamine see, et kogu aeg käiks tegevus. Peale selle – kodust väljatulekuks pead end sättima, ka see on väga hea.

Mida te siis teete?

Meil on kõik olemas! Võimlemisrühmi on seitse, ühte treenin mina. On arvutiõpe, inglise, saksa ja soome keel algajatele ning edasijõudnutele, rahvatants, peotants, naiste karaktertants, sõnakunstiring. Tegutsevad nais- ja segaansambel ning lauluklubi, teeme käsitööd, õpime rahvaülikoolis. Endised õpetajad ja meedikud käivad koos, on meesteklubi ja reisiklubi. Siit saab juriidilist ja meditsiinilist nõu, Atlantises korraldame elava muusikaga tantsuõhtuid.

Siis käite iga päev tööl?

Kodukotus töötab esmaspäevast reedeni. Oleme juhatuse liikmetega majas üksteise alla, sellises vanuses ikka iga päev enam ei käi. Sellest aastast olen asejuhataja, sest aega on ka endale vaja. Mul on nüüd ju väike pojapoeg Otto, kellega on väga tore tegutseda.

Kuidas vanade elu läheb?

Majanduslikult saab hakkama, kui tahad. Kui näen tänaval või bussis räpast inimest, siis tahaksin talle öelda, et meil on ju kõikvõimalikke kohti, kust saad endale puhtad ilusad riided, mine vaid ja tegele selle asjaga. Ennast peab austama.

Alati tõesti ei saa pensionist endale kõike lubada, sest hinnad on tõusnud. Aga toita jõuab end pensioniga igal juhul. Kodukotusel on Eestis palju sõpruskollektiive ja sellepärast tean, et ühiselt tegutseda saab igal pool. Kes vähegi tahab, see leiab endale meelepärase tegevuse.

Kuidas läheb neil, kes pole enam kõbusad?

Neil on raskem. Me ei hooli üksteisest nii palju, nagu peaks. Kui inimene on koju jäänud, tuleks tal külas käia või võtta telefon ja helistada. See pole suur vaev, aga tähendab inimesele  palju.

Need, kes meie juures enam käia ei jõua, saavad Kodukotuselt juubeliks kaardi. Kaardisaajad helistavad kohe tagasi ja on väga tänulikud. Inimesed vajavad tähelepanu, meelespidamist. Meie meditsiininõustaja helistab neile, kes ära kaovad, ja küsib, miks nad enam ei käi. Püüame oma inimesi ikka silma all hoida.

Kui sõbralik on Eesti riik vanade vastu?

Natuke on asi käest ära. Mõnikord tuleb meie meditsiinitöötaja juurde inimesi, kes pole kusagilt abi saanud. Otse seda ei öelda, aga vihjatakse, et vanadus pole ravitav. Aga leevendada saab hädasid ikka. Inimesele ei tohi öelda, et ma ei saa sind aidata, sest oled vana. See mind häirib.

Mida peaks Tartu linnavalitsus tegema, et vanadel parem oleks?

Tartu linn ei saa hakkama bussiliiklusega. Mitte kuidagi ei saa käima panna busse, mis sõidaksid ka veidi linnast välja, kus elab palju eakaid inimesi.

Elan Supilinnas ja käin tööle jala, ma bussidest eriti ei sõltu. Aga praegu on abikaasa haiglas ja teate, kui keeruline on Maarjamõisasse saada, pean ümber istuma. Esmaspäeval sain siit Puiestee tänavalt kenasti kesklinna, aga seal ootasin Maarjamõisasse minevat bussi kolmveerand tundi. Muude asjade üle ma ei nurise.

Olen märganud, et pensionärid on enne valimisi väga hinnas.

Oleme tõesti, kandidaate käib meil enne valimisi palju. Mõni lubab maad ja ilmad kokku, mõni on südamega asja juures. Tunnen oma rahvast ja tean, et igal inimesel on oma eelistus, mida valimiskampaania naljalt ei muuda. Jälgime, millega inimene on toime tulnud ja otsustame tegude järgi.

Kas teil vaba aega ka jääb?

Jääb ikka. Käin siis Ottoga igal pool ja loen. Krimkaaeg on mul möödas, loen elulugusid. Endaaegsete inimeste lugusid on tore lugeda. Näiteks Helgi Salloga õppisin koos balletti, ta oli minust natuke noorem. Kui tema raamatut loen, tuleb nii palju asju tuttav ette, panen siis ka oma killukesed juurde.

Siis on mul käsitöö, õmblen ja koon. Teater, kontsert kuuluvad ka mu ellu. Aiamaad meil enam kahjuks pole. Aga poeg elab Emajõe ääres ja tema kodus on lillepeenrad, kus saan käed veidi mulda pista.

Millest unistate?

Tahan näha väikese Otto suureks saamist. Soovin, et oleks tervist ja jõudu Kodukotuses veel tegutseda. Siin töötatud aeg on minu jaoks olnud ekstra tipp, sest siin pole kunagi virisemist. Kodukotuses on alati keegi su kõrval. Kui midagi juhtub, ja ikka juhtub, siis keegi ikka aitab sind.

CV

• Sündinud 17. juunil 1936 Tallinnas.

• Lõpetanud Tallinna 20. keskkooli ja Tartu ülikooli keemikuna (1961).

• Töötanud Raplamaal Kuusiku katsebaasi laboris keemikuna, Eesti Põllumajanduse Akadeemia remondikateedri, rohumaaviljeluskateedri ja söötmiskateedri õppejõuna, Tabivere kolhoosi jõusöödagraanulite labori juhatajana, jõusöödatehase labori juhatajana. 1996. aastal liitus Tartu pensionäride organisatsiooniga Kodukotus, kus pidas kuus aastat juhataja ametit. Nüüd on ta Kodukotuse asejuhataja.

• Tänavu tähistasid Aina ja pea 40 aastat Tartu õlletehases töötanud Andres Kip-pasto 47. pulma-aastapäeva. Kippastote tütar Anu elab 19. aastat Ungaris ja juhatab seal Eesti Instituuti, poeg Ants on ametis Tarmekos, pojapoeg Otto Conrad sai hiljuti kolm aastat vanaks.

Arvamus

Ants Kippasto
Poeg

Vaatamata kenale eale jätkub emal jaksu ja tegutsemislusti, ta on nooruslik ja elurõõmus. Ta jõuab teha väga palju asju ja see on kadestusväärne.

Ta on ka ettevõtlik, oma ajal tegi Jõgeva külje all tegutsenud jõusöödatehasesse mõne päevaga labori ja juhtis seda mitu aastat.

Kodus olid meil reeglid paigas. Ema rõhutas alati, et käituda tuleb nii, et pahandust ei tekiks. Paljud nõudmised olid ilmselt pärit tema lapsepõlvest, Pätsu-ajast. Tagantjärele saan aru, et  reeglid ja rangus olid vajalikud.

Evi Paju
Kodukotuse raamatupidaja

Aina on väga perekeskne, ettevõtlik, elurõõmus ja sõbralik inimene. Ma ei teagi asja, millega ta võiks hätta jääda.

Ülikooliajal tegeles ta rahvatantsuga, nüüd on ta kirglik võimleja ning utsitab kõiki selle alaga tegelema. Ta lööb kaasa ka meie sõnakunstiringis. Aina on seltskondlik ja lõbus inimene, suurema publiku ees esineda pole talle kunagi probleem.