101-aastane toidab ajaviiteks vareseid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Helmi Vals on pärit Ihastest, niisiis eluaegne tartlanna. Tal on kaks last, kolm lapselast ja seitse lapselapselast.

FOTO: Margus Ansu

Helmi Vals usub, et on 200 aastat vana. Ta arutleb nii, et kui eelmisel aastal täitus tal üks sada, siis nüüd peaks olema kaks sada.

«Seda on ikka päris palju!» imestab ta ise ka ja lisab: «Oh, jumal jah, eks ma ole kõike näinud, nii head kui halba.»

Eile 101-aastaseks saanud Helmi Vals ei ole aga sugugi rumalaks muutunud, nagu niisuguse jutualguse puhul võiks arvata. Helmi Vals mäletab hästi nii vanemaid kui uuemaid aegu, on tähelepanelik ning uurib ajakirjanikult: «Kas te olete seesama, kes eelmisel aastal käis? No näete kui tubli!»

Helmi Vals on omaaegse kuulsa rätsepmeistri, kadunud Johannes Valsi abikaasa ning elab Tartus oma tütre Eve ja väimehe Jüri Veede juures.

Tütar tunneb uhkust

Tütar Eve Veede ütleb, et kuigi ema eest hoolitsemine ei ole neile, 60. eluaastates inimestele, sugugi enam lihtne ülesanne, teeb ema kõrge vanus siiski ka uhkeks. «See on harukordne jah, kõik mu tuttavad imestavad,» räägib ta.

Et Helmi Vals liigub oma toas ise ringi ja saab akna lahtitegemisega hakkama, siis on ta oma hoole alla võtnud õunapuu otsas istuvad varesed, pannes iga päev aknalauale küpsiseid. Kui tütar ütleb, et varesele kõlbab saiapuru küll, arvab Helmi Vals, et ei – küpsis on ikka parem. «Üks vares oli haige, too on nüüd terveks saanud,» lausub ta rahulolevalt.

Oma toast Helmi Vals väljas enam ei käi. Kõik puud ja põõsad, mis aias kasvavad, on tal aga meeles ning nende järele pärib ta ikka, kas üks või teine on alles.

«Kas te õunu tahate?» küsib Helmi äkitselt ja kamandab vastust ootamata tütart: «Eve paneb teile õunad ühes!»

Silmad kuluksid ära

Kui Helmi Valsilt küsida, mida ta ise veel soovib või igatseb, siis ütleb ta: «Silmi. Lugeda oleks nii palju.» Aga kuna silmi, mis loeksid, tagasi ei saa, siis igatseb Helmi Vals, et keegi talle vahetevahel ette loeks.

Tütar Eve Veede ütleb, et jah, raamatutega on ta emal kindel suhe ning raamatuid on nende peres palju.

«Ta oma toa riiulis on veel 1930. aastate kriminaal- ja armastusromaanid, mis kõik on kunagi kapsaks loetud,» kirjeldab Eve Veede. «Ja nüüd tõstab ta neid raamatuid riiulist muudkui välja. Ma leian raamatuid voodist ja aknalaualt.»

Kui minema hakkame, küsib Helmi Vals, kas ajakirjanikud tulevad ka järgmisel aastal teda vaatama. Kui kuuleb, et tulevad, lubab ilusti vastu pidada ja mitte ära surra.

Tagasi üles