Heiki Lill: lastetusmaks juba ju kehtib, aga piirangutega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heiki Lill

FOTO: Kristel Vask

Tarvis kehtestada lastetusmaks, nii kirjutas Peeter Espak Postimehe arvamusrubriigis (PM 10.7). Ta põhjendas, et kuna me kõik jääme vanaks, peab keegi suus meie eluolu kinni maksma, meid toetama. Ja need, kel on lapsed, on näinud vaeva ja kulutanud raha selleks, et keegi nende eest hoolitseks vanaduspõlves.

Ühtlasi saab ta mõttekäigust selgeks, et need, kel lapsi pole, on vanaduspäevil justkui lastega perede võsukeste maksuraha ülalpidamisel. Tundub loogiline. Põhjus, miks lapsi pole, ei olegi oluline. Samuti antakse aimu, et lastetusmaksu kogumise viisi ja suuruse peaks välja pakkuma poliitikud või majandusteadlased. Tema lihtsalt tõi ära, et see on tarvis kehtestada.

Aga 16. juulil kirjutas Ahto Lobjakas, et lastetusmaksu koht on ajaloo prügikastis. Kuna lapsi loevad põhjusmõtteliselt kaks rühma: ühtede tung on teha lapsed rahaks (lastetusmaks) ja teiste tung on teha lapsed vereks (rahvus, rass). Väidetavalt võib tunduda, et nende rühmade eesmärk on erinev, kuid tegelikult on see üks ja sama. Samuti tõstetakse selles kirjatöös esile, et vere, raha ja riigiga manipuleerivad konservatiivid. «Raha ja riigi abil tehakse inimestest asju, millest meie eelkäijad unistadagi poleks osanud. Hea, kuigi kaugelt mitte parim näide on lastetusmaksu mõte.»

Võib ka väita, et praegused lapsed omandavad haridust nende samade lastetute tulevaste pensionäride maksurahast. Ei suuda ju keskmise sissetulekuga lapsevanemad katta ainult oma maksurahast koolide ülalpidamiskulusid.

Ilmselgelt taandub Nõukogude Liidus õnneks ainult katsetsetatud idee luua inimese ja ahvi hübriidist sõdalane lastetusmaksu ees.

Ilma igasuguse süvenemiseta on selge, et inimene on automaatselt ükskõik missuguse «uue» maksu vastu. Suurendab see ju tema väljaminekut ja tekitab frustratsiooni niigi sogases olukorras. Seda eriti ajal, kui valitsus teeb järjekordset «tasuta» projekti kõigi maksumaksjate rahakoti arvelt. Inimesel võib tekkida tunne, et otsitakse lihtsalt uut juriidilist võimalust temalt raha kätte saada ja midagi sisulist selle eest vastu ei pakuta.

Kui võtta Espaki kirjatüki mõte, et tulevased lastetud pensionärid elavad vanas eas praeguste lapsevanemate laste kulul, siis tegelikult võib ka väita, et praegused lapsed omandavad haridust nende samade lastetute tulevaste pensionäride maksurahast. Ei suuda ju keskmise sissetulekuga lapsevanemad katta ainult oma maksurahast koolide ülalpidamiskulusid.

Seega lastetud, mis iganes põhjus selleks siis ka ei oleks, tegelikult maksavad juba mingis mõttes lastetusmaksu. Ei ole tähtsust, mis nime all (tulumaks, käibemaks, aktsiis) seda parasjagu korjatakse.

Ja veel. Veebruari keskel algab tulude deklareerimine. Need, kel lapsi pole, teevad deklaratsiooni siuh-säuh viie minutiga valmis ja kinnitavad selle ära. Seevastu lastega õnnistatud perede vanemad hakkavad arvutama, kuidas kõige rohkem tulumaksu tagasi saada. On igasugused kriteeriumid, kui palju laste koolituse (huvitegevuse) pealt tulumaksu tagasi saab ja kumma lapsevanema deklaratsiooni see kulu kirja läheb. Muidugi tekitab see stressi. Siin peitubki ka tegelikult kõige otsesem seos lastetusmaksuga: alates teisest lapsest on vanemal õigus saada tulumaksusoodustust. Teadupärast ei saa seda tulumaksuvabastust kasutada ükski lastetu inimene. Samas ka mitte kõik vanemarõõme nautivad inimesed.

Ja siin ehk peitub ka kurja juur. Mitte kõik riigi residendid ei ole seaduse silmis võrdväärsed: lapsevanemal on mingisugune piir X eurot tulu aastas tulumaksuvaba (sellest aastast veel ujuv piir), esmasündinu puhul seda piiri ei olegi, on lihtsalt ümmargune null. Teise lapse kasvatamise eest on see paika pandud ning teine-kolmas-neljas jne laps on ikkagi sellest vaatenurgast võrdväärsed – nende eest on tulumaksusoodustuse määr vanemale ühesugune.

Teadupärast ei saa seda tulumaksusoodustust kasutada ükski lastetu inimene. Samas ka mitte kõik vanemarõõme nautivad inimesed.

Kui kehtestada lihtsalt lastetusmaks, siis see kindlasti ei ole vastuvõetav enamikule Eesti rahvale. Samas, kui kehtestada ühetaoline ja arusaadav tulumaksuvabastus kõigi laste eest, peaks see täitma väga hästi eesmärki.

Motiveeriks see ju lapsevanemaid tööl käima ja otsima paremini tasustatud töökohti, et kasutada ära kogu võimaldatav tulumaksuvabastus. Samal ajal ei oleks otsest diskrimineerimist lastetute suhtes. Kaoks ära ka diskrimineerimine esimese, teise, kolmanda ja kümnenda lapse vahel.

Väidan Peeter Espakile vastu, et lastetusmaks juba kehtib, seda küll piirangutega ja diskrimineerivalt ning mitte nii selgelt. Tegelikult tuleb kehtestada ühetaoline ja arusaadav tulumaksuvabastus iga lapse kohta lisaks!

Tagasi üles