Sirje Toomla: jõuab, ei jõua

Sirje Toomla

FOTO: Margus Ansu

Meil kõigil on pidevalt kiire, alati on tarvis kuhugi jõuda – tööle, kontserdile, pulma, lasteaeda jne. Kuid viimasel ajal olen märganud, et tasahilju hakatakse jõudma mitte niivõrd kuhu, vaid millenigi või kellenigi, see tähendab mingi piirini, ruumilise või ajaliseni, mida just rajava käändega väljendatakse.

Muidugi ei kriibi kõrva ega riiva silma, kui jutus või tekstis keegi jõuab puu või majani, mis seisavad kindlalt maa küljes kinni ning on kui tähised. Inimeseni võib ka jõuda, kuid sel juhul on see inimene samuti pigem tähis või märk kui liikumise lõpp-punkt.

Kummastust tekitavad just sellised jõudmised, kus see, kelleni või milleni jõutakse, ei seisa teps mitte ühe koha peal ega oota, et temani keegi jõuaks. See keegi või miski ei saa olla ei ruumiline ega ajaline piir, ning jõudja on tegelikult elutu ja seega liikumisvõimetu. Niisugune jõudmine pole üldsegi seotud füüsilise liikumisega ning kõlab eesti keeles mõnevõrra võõralt.

Loe kõiki artikleid

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles