See, mismoodi Eesti kaitsevägi teisipäeval Tartu lähistel Hispaania hävituslennukilt väidetavalt kogemata väljatulistatud õhk-õhk-raketi kohta infot jagas ning millisena on välja paistnud vahejuhtumile järgnenud sündmused, on olnud mitmes mõttes silmi avav kogemus. Väikestviisi ehmatav seejuures.
Võimalik, et selles peegeldab minu naiivsus, aga olen võhikuna seni elanud usus, et Eesti õhuturbe eest vastutavatel struktuuridel on ööpäev läbi detailne ülevaade sellest, mis meie õhuruumis toimub. Ajal, mil igaüks võib oma nutitelefonist lahti võtta satelliidipildi ja kokku lugeda, mitmest lauast koosneb tema naabrimehe terrass, on loomuldasa juurdunud arusaam, et mistahes liikumised, mis leiavad aset lageda taeva all, on reaalajas jälgitavad. Kui vaja.
Kord aastate eest Piirissaarel piirivalvuritega juttu puhudes väitsid nood, et on võimelised radari abil fikseerima hetke, mil noor põdrapull Venemaa poolel Lämmijärve solksab ja rumala peaga üle riigipiiri Mehikoorma poole ujuma hakkab. Ehkki mul pole valdkonna tehnilistest üksikasjadest aimu, kõlas öeldu mulle loogiline, sest illegaalseid sisserändajaid ja salakaubavedajaid püütakse piiridel nutikate seadmete abil pidevalt.
Ometi on nüüd lennuväest ning kaitseväe peastaabist väljastatud info põhjal tekkinud mulje, et hävituslennuk võib keset Eestit, pealegi suuruselt teise linna lähistel välja lasta – vahet pole, kas kogemata või tahtlikult – võimsa 3,7 meetri pikkuse tapariista nii, et keegi ei oska hiljem täpselt öelda, mis suunas see kihutas ning kui kaugele jõudis. Teada polevat isegi seda, kas rakett plahvatas enesehävitussüsteemi toimel õhus või prantsatas pärast laskumist mõne talu lakka.
See, et õhk-õhk-raketti pole võimeline nägema ükski radar või et selle teekonda pole võimalik välja arvutada lennuki kõrguse ja asendi järgi, tundub uskumatu. Kas nii ongi? Kahetsusväärsel kombel pole seni ükski asjaomane kaitseväelane vaevunud võhikutele, kelleks suurem osa Eesti inimestest ses vallas kahtlemata liigituvad, seletama.
Teine imestama panev aspekt sai ilmsiks eile õhtul, kui lennuväe ülem kolonel Riivo Valge tunnistas «Aktuaalses kaameras» uudisteankur Margus Saarele, et sai intsidendist teada 1,5 tundi pärast selle toimumist. Rõhutagem: jutt ei käi sellest, kuidas teave liigub õhujõududest kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonda ja sealt edasi avalikkuse ette, vaid sellest, kuidas saab erakordsest õnnetusest teada õhuväe juht, peamine vastutaja.
Tsiteerin Valget: «Eri riikide ja asukohtade vahel tõese informatsiooni väljaselgitamine võtab oma aja ja liigset paanikat ei taha keegi tekitada. /…/ Esimene tõepärane informatsioon tuleb siis, kui lennukid on maandunud, oma kodubaasi jõudnud. Sinna jõudmiseks kulus neil aega. Et välja filtreerida täpne informatsioon, läks omakorda aega. Ja et see tõlkida ja edastada, läks samuti natuke aega. Kõik ei toimu täiesti automaatselt – iga astme tegemisel keegi teostab analüüsi.»
Ajal, mil 1,5 tunniga võib igaüks jõuda rongiga Brüsselist Pariisi ja mistahes informatsioon välgub mõnekümne sekundiga mitu tiiru ümber maakera, näib nii pikk teavitusahel silmatorkava anomaaliana. Kas sama kohmakas oleks tundliku teabe liigutamine ka siis, kui peaks tekkima vajadus NATO vihmavari ootamatu rünnaku korral Eesti kohal lahti lüüa? Me räägime sõjalennundusest, mille esmane ja peamine märksõna on ometigi kiirus.
Omaette probleem on olnud suhtlemine avalikkusega. Väidetavalt pääses rakett kusagil Otepää või Pangodi kohal lennuki küljest valla 15.44. Ajakirjanikele laekus pressiteade kolm tundi hiljem. Improviseeritud pressikonverentsi alguseni Tallinnas kulus veel kolmveerand tundi, kusjuures midagi uut seal antud vastustest ei selgunud. Ei sõnagi sellest, millist sektorit peaks maapinnal käsitlema ohualana, kus peaks inimesed eriti tähelepanelikud olema. Ega ka sellest, kas intsident võis kuidagi ohustada tsiviillennundust, näiteks seal samas lähedal asuvale Ülenurme lennuväljale tulevaid või sealt lahkuvaid lennukeid.
Et jutud jäid umbmääraseks ning raketi otsingutest polnud ei Lõuna- ega Põhja-Tartumaa maastikul mingeid märke, palus Tartu Postimees kella 21.30 ajal peastaabi pressijaoskonnal täpsustada, millises suunas siis ikkagi rakett lendas ja millist ala maapinnal peaks käsitlema potentsiaalse ohualana. Vastuseks nentis tol õhtul pressiesindaja rollis olnud kapten Aivo Vahemets lühidalt, et tema pole spetsialist ega oska seda oletada. Ka polevat sedavõrd hilisel õhtutunnil enam võimalik leida ühtki õhuturbeeksperti, kes asjatundlikult, ent lihtsas keeles olukorra ammendavalt üle seletaks. Nii jäigi.
Vaata kust otsast tahad: tegemist on erilise sündmusega, mille puhul mõjub logisev tervikpilt kõige muu kui kohase ja turvatunnet loovana.