Tõsi, lisaks positiivsele on mitmeid murekohti, millest igaühe kohta võiks kirjutada eraldi artikli. Kuna hindade üle on meedias korduvalt arutletud, juhin tähelepanu ühele kriitilisele teemale – õdede puudumine hooldusteenuse osutamisel.
Eesti Vabariigis on täiesti eraldatud hooldusteenus (kuulub sotsiaalkindlustusameti haldusalasse) ja raviteenus (kuulub haigekassa haldusalasse). Eakas, kes täna lahkub haiglast ja homme vajab hooldusteenust, ei pruugi saada õendusteenust, sest haigekassa ei rahasta õendust hooldusteenuse pakkuja juures. Seda hoolimata sellest, et abivajaja on sama ravikindlustatud isik. Haigekassa jaoks on hooldusasutuses olev inimene sotsiaalkindlustusameti sihtrühm ja neid hooldusteenuse valdkonnas toimuv ei huvita.
Seega oleme seisus, kus hooldusteenuse pakkujad on valmis enda juurde õe tööle võtma, kuid ei ole kõigile asjaosalistele sobivat rahastamisviisi.
Seni on riigi sõnum olnud, et hooldekodud võiksid õe töötasu oma kuludest katta. Sellega kaasneb aga kaks küsimust. Esmalt, kuidas põhjendada seda, et haiglas töötav õde on rahastatud haigekassast, samas aga hoolekandes töötava õe töötasu haigekassa ei maksa. Teiseks ei lähe õe kutsestaaži hulka hooldekodus töötatud aeg.
On veel võimalus, et õe tasu on hooldusteenuse hinna sees. Hooldekodud on valmis võtma tööle õe, investeerima meditsiinivahenditesse ja muusse tarvilikku, kuid see tähendab hooldusteenuse hinna tõusu keskmiselt neljandiku võrra. Arvestades, et hinnad on juba niigi paljudele liiga kõrged, siis kas eakad, nende lähedased, omavalitsused oleksid valmis neljandiku võrra kõrgemat hinda tasuma? Vähe usutav.
