Airis Meier: Tartu – kaunis, kuid kauge

Airis Meier Foto: Erakogu

Alustan sõitu Tartust Tallinna ja ümisen taas omaette irooniliselt: «Kaugeim linn on Eestis Tartu...» Rongiga saab Tartust Tallinna kahe tunniga, see on kiireim ekspressrong praegu sellel liinil. Võib valida ka rongi, mis laseb maastikku nautida ligi pool tundi enam ning läbib sama distantsi kahe tunni ja 32 minutiga. Bussisõidule kuluks kaks tundi ja 25 minutit (kui liiklus on sujuv).

Kujutate ette, mida sa saaks tehtud viie tunniga päevas? Peale sellele mõtlemist mataksite ilmselt Tartust Tallinnasse tööle või kooli käimise plaanid maha, sest nii palju vaba aega ei ole küll naljalt tavalisele tööinimesele antud. Isegi haridus- ja teadusministeerium on vaikselt alla andmas ning kaaluka osa oma töökohtadest taas pealinna liigutanud.

Senisest kiirem ühendus kahe Eesti mõistes suurlinna vahel annaks aga kasu mitmeti. Esimene kasusaaja, kes pähe torkab, on Lõuna-Eesti inimene, kellel on meelepärane töökoht või õppeasutus Tallinna lähedal, kuid kes ei pea sellepärast oma kodukandist lahkuma. Põhja poolt vaadates saaksid aga soovijad laiendada oma ettevõtet ning teenuseid lihtsamalt Lõuna-Eestisse, kus töökohti napib enam kui pealinna ümbruses. Ääremaastumise probleemi parandaks selline kahepoolne liikumismuster kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt.

Vaadates liikumismustreid mujal Euroopas, näiteks Belgias või Saksamaal, on kuni saja kilomeetri raadiuses igapäevase trajektoori läbimine üsna normaalne nähtus. Inimesed elavad nii-öelda maal, aga tööl ja koolis käivad linnas. See on võimalik tänu läbimõeldud ühenduste loomisele, mis aitab inimesi nende elu meelepärases korraldamises, mitte ei sunni kodanikke transpordi ja muu taristu, või õigemini selle puudumise tõttu oma elu ümber korraldama. See viimane ongi suuresti ääremaastumise põhjus.

Kurb tõsiasi, et raha ei ole ja raha ei tule (tugev aktsiiside alalaekumine on reaalsus), kestab seni, kuniks Eesti eelarvepoliitika ning eelkõige aktsiisipoliitika ei muutu.

Võib ju alati taanduda küsimusele, kust saada vajalik investeering. Ei pea vist enam kordama, et 181 miljoni eest naabri nuumamise asemel saaks kiiremat ühendust Eesti suuremate linnade vahel arendada küll ja küll, olgu see siis kiirraudtee või neljarealine kiirtee. Kurb tõsiasi, et raha ei ole ja raha ei tule (tugev aktsiiside alalaekumine on reaalsus), kestab seni, kuniks Eesti eelarvepoliitika ning eelkõige aktsiisipoliitika ei muutu.

Eesti valitsuse roll on teenindada oma riigi kodanikke ning leida lahendusi, mis aitaksid elanikel oma personaalseid valikuid teha keskkonnas, mis neid valikuid toetavad, mitte ei takista. Kiired ühendused võimaldavad inimestel, teenustel ja teadmistel paremini liikuda ning seeläbi nii isiklikku kui ka piirkondlikku lisandväärtust luua. Tartu olgu ikka kaunis, kuid mitte enam kauge. Ajalooline teaduselinn väärib seda.