Mõne aja eest sotsiaaldemokraatide poolt välja pakutud idee tagada eakatele hooldekodu koht pensioni eest, on igati loogiline ja vajalik. See punkt oli Keskerakonna valimisplatvormis sees juba neli aastat tagasi. Ent probleemi tuum on siiski selles, et valdav osa eakatest ei soovi veeta eluõhtut hooldeasutuses, vaid oma koduseinte vahel.
Sellel põhjusel peaksime keskenduma pigem koduteenuste kättesaadavaks muutmisele, koduõenduse arendamisele ja omastehoolduse paremale korraldamisele. Hästi toimivad õenduskodud on suund, kuhu riik peaks liikuma.
Õenduskodud on paljudes riikides laialt levinud. Mujal on selline asutus ju põhiline koht, kus suure hooldusvajadusega inimeste eest hoolitsetakse. Pikaajalistes plaanides on need ka meie hoolekande strateegiatesse kirjutatud, aga kahjuks on jäänud kõik jälle nii rahastamise kui ka poliitiliste valikute taha kinni.
Seniks, kuni vastavat muudatust ellu ei viida, jääme tõdema, et 85 protsenti hooldekodus olevatest eakatest ei peaks seal olema, sest nad vajavad tegelikult tervishoiuteenust ning seda saaksid nad õenduskodus.
Aasta-aastalt suureneb küll keskmine vanaduspension, aga ainult puhta indekseerimisega me soovitud tulemust ei saavuta.
Aastate jooksul oleme teinud palju ära lastega perede heaks, suurendades näiteks nende toetusi. Samuti on riik aidanud tööeas erivajadustega inimesi tagasi tööle, aga kui seesama inimene jääb vanaks ja abituks, siis pole see justkui kellegi asi.
Seetõttu leian, et eakaid puudutavad teemad vajavad palju suuremat tähelepanu kui hooldekodu koht pensioni eest. Põhiline on siiski see, et abi vajav inimene saaks olla võimalikult kaua kodus ning saada teenuseid endale meeldivas keskkonnas.
Siin on vaja riigil appi tulla ning see tähendaks koduõendusabi märkimisväärset laiendamist. Loomulikult tuleb vaadata, mida keegi vajab: kes on võimeline mõningase abiga kodus ise hakkama saama, kes vajab pansionaati, kes vajab pikaajalist ravi ja põetust.
Praegu on näiteks õendusabiosakonnas viibimine ajaliselt piiratud, kuid mõni patsient vajaks just pikemat järelravi ja hooldust. Eesti hooldekodudes hoolitsetakse inimeste eest üldiselt hästi, kuid kahjuks ei ole asutustes hädavajalikku arsti või õde.
Eakaid vaevavad aga terviseprobleemid, mistõttu vintsutataksegi neid pidevalt õendusabiosakonna, haigla, kodu ja hooldeasutuse vahet. Meil leitakse millegipärast, et just hooldekodu on vanurile õige koht. See tuleb sellest, et koduteenust peaaegu pole või on hinna poolest kättesaamatu. Sama teenus eraettevõtetelt on aga veelgi kallim ning see on koht, kus riik peaks oma abikäe ulatama.
Veel kord, eakas ei vaja ainult sooja voodikohta, vaid ka ravi ja ulatuslikumat hooldust. Nii ongi vaja läheneda probleemile hoopis laiemalt ja kujundada välja väga konkreetne riiklik pikaajalise hoolduse, omastehoolduse ja hooldusravi teenuste süsteem – praegu me jääme selles teistest OECDsse kuuluvatest riikidest kaugele maha.
Tõepoolest, kõik see vajab raha, aga kahjuks on jätnud varasemad parempoolsed valitsused hoolduskindlustuse loomata. Seda oleks saanud teha koos tervisekindlustuse loomisega, sest mitmetes riikides ongi see tervisekindlustuse osa.
Samuti on Eesti riigi sotsiaalkulutused olnud Euroopa Liidu ühed väikseimad, mistõttu on riik sotsiaalsfäärile kulutanud pea poole vähem kui paljud teised, jääme alla vaid Rumeeniale ja Lätile.
Veel kord, eakas ei vaja ainult sooja voodikohta, vaid ka ravi ja ulatuslikumat hooldust.
Siiski, kui praegune valitsus alustas, ütles peaminister Jüri Ratas, et üks põhiküsimusi sotsiaalvallas saab olema just omastehooldus. Sel teemal on ka edasi liigutud.
Näiteks on riik otsustanud eraldada hoolduskoormuse vähendamiseks ja uute teenuste tarvis kuni aastani 2021 kokku 16,4 miljonit eurot. Lisaks saavad sügava puudega inimest hooldavad töötavad pereliikmed kasutada lisapuhkusepäevi. Toetusfondi lisatakse raha ka asendushoolduseks ja palk tõuseb sotsiaalhoolekande töötajatel. Teha aga on veel palju.
Aasta-aastalt tõuseb küll keskmine vanaduspension, aga ainult puhta indekseerimisega me soovitud tulemust ei saavuta. Selleks, et eakate elukvaliteeti parandada, on vaja suurendada pensioni hüppeliselt.
Tosina aasta eest ellu viidud 40-protsendiline pensionitõus on tuntavalt mõjutanud ka praegusi pensione. Minevikus toiminud praktikat soovib Keskerakond kasutada ka nüüd ning peale valimisi teha erakorralise pensionitõusu 70 euro ulatuses ning lisaks indekseerida pensione 30 euro võrra.
Hinnanguliselt läheks see riigile maksma 250 miljonit eurot, kuid tegu ei ole populismiga, vaid reaalse plaaniga, et aidata pensionäre, kellest suurem osa elab niigi suhtelises vaesuses. Tänavu 100. aastapäeva tähistav Eesti riik peab jõudma lähemale mujal Euroopas makstavatele pensionidele ning selleks on vaja teha õigeid poliitilisi valikuid.