Hääbuv euroopa angerjas õhutab teadlasi vaidlema

Euroopa angerjas.

FOTO: Graafika: TPM

Majanduslikel ja kulinaarseil kaalutlusil 1956. aastal alustatud angerjamaimude asustamine Võrtsjärve ja väiksemaisse järvedesse paneb muist teadlasi kartma, et see võib olla lisahoop niigi drastiliselt kiiresti hääbuvale kalaliigile.

1955. aastal valminud Jaanilinna ehk Ivangorodi hüdroelektrijaam Narva jõel välistas noorte euroopa angerjate edasipääsu Peipsi vesikonda, sealhulgas Suurde Emajõkke ning Võrtsjärve. Seetõttu tehti kaks aastat hiljem algust angerjamaimude kunstliku ümberasustamisega, mis kujunes 1975. aastast eriti mahukaks.

Eesti taasiseseisvumiseni esines vaid kolm aastat, mil ei toodud sisse ühtki klaasangerjat. Keskmiselt asustati poolteise aastakümne jooksul 2–2,5 miljonit maimu aastas, ühel aastal isegi üle kolme miljoni. Töö ei jäänud tasuta. 1984. aastast said kalurid ridamisi keni saake, 1988. aastal deklareeriti kokku juba üle saja tonni angerjat.

Kestab madalseis

Angerjasaakide kidumise pärast on vahelduva valjusega lokku löödud juba kümmekond aastat, kuid mullu ja tunamullu andsid kalurid andmed, mis näitavad järjekordset hüpet allapoole: vastavalt 13,6 ja 10,3 tonni.
«Praeguses seisus oleks muidugi mõistlik, et kalureid oleks vähem, sest saadav tulu ei toida neid ära,» tõdeb Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt. «Ainult kalapüügist elamine oleks võimalik, kui asustamine kasvaks kordi.»

Tänavu kevadel lasti Võrtsjärve umbes 550 000 mõnesentimeetrist klaasangerjat ning sügisel umbes 150 000 kasvanduses 10–15-sentimeetriseks nuumatud angerjat. Viimased on küll kaks korda kallimad, kuid peaksid 55-sentimeetrisest püügikõlblikkuse alampiirist aasta varem üle kasvama.

Ain Järvalti uuringuandmete järgi kannataks euroopa angerja toidubaas vabalt välja üheksa miljoni maimu iga-aastase sissetoomise ehk umbes kümme korda praegusest rohkem. Oleks ainult raha. Ja siin on jää hakanud sulama.

Tänavusügisese ettekasvatatud angerja asustamise maksis kinni Euroopa Kalandusfond. Nimelt usub fond, et Eestis on täidetud Euroopa Komisjoni nõue tagada vähemalt 40 protsendi täiskasvanud angerjate väljapääs kudealale, Atlandi ookeani lääneosas paiknevasse Sargasso merre.

Aastakümneid arvati, et Võrtsjärv ning teised siseveekogud on euroopa angerjale lõks, kus parim võimalus on surra 15–20 aasta vanuselt Sargasso merre pürgides Jaanilinna hüdroelektrijaama turbiini labade vahel, tõenäosem aga poole nooremalt kaluri mõrras või haugi kõhus.

Üsna värsked limnoloogiakeskuse andmed aga kinnitavad, et angerjad pääsevad läbi turbiinide. Ja mitte veriseks rapitult, vaid täiesti tervelt. Ain Järvalt on käinud välja uskumatult ilusana kõlava arvu – 70 protsenti. See tähendab ligikaudu 150 000 suguküpset angerjat aastas.

Liiga ilus, et olla tõsi

1973. aastal allkirjastati Washingtonis rahvusvaheline konventsioon, ingliskeelse lühendina CITES, mis käsitleb ohustatud liikidega kauplemist. CITESi Eesti teaduskomitee esimees, euroopa naaritsa populatsiooni taastamist juhtiv zooloog Tiit Maran kahtlustab, et angerjate asustamine Eesti siseveekogudesse pigem kahjustab populatsiooni kui tugevdab.

Bioloogid on ühel meelel, et euroopa angerja arvukus on vähenenud katastroofiliselt – viimase paarikümne aastaga vähemalt 20 korda, paiguti lausa sada korda.

Maran möönab, et angerjate läbipääs Jaanilinna hüdroelektrijaama lüüsist on fakt, kuid mitte määrav, hinnates ümberasustamise mõju liigile tervikuna. Määravaim on Marani hinnangul klaasangerjate suremus väljapüügil ja Eestisse transportimisel, täiskasvanud angerjate väljapüügi kogumaht ning hukkumine elektrijaama turbiinilabade vahel.

«Üksikisendid pääsevad sealt läbi, aga ma ei ole aru saanud, kust on tulnud see 70 protsenti,» kahtleb Maran. «Sellisel juhul peaks looduslik suremus olema ainult 30 protsenti. See lihtsalt ei saa olla nii väike.»

Tiit Marani sõnul taandub kogu küsimus sellele, kas angerjat Eesti järvedesse asustades ja lühiajalist majanduslikku kasu saades aidatakse euroopa angerja kui liigi väljasuremist kiirendada.

«Rootsi tahab angerja kaitse alla võtta, selle peale mõtlevad paljud teisedki maad,» räägib Maran. «Eestis võiks olla sellekohast diskussiooni, praegu on teema sordiini all.»

Marani sõnul oleks vale vaadelda eraldi näiteks Prantsusmaa ja Itaalia või Eesti ja Rootsi magevetes suurema osa elust veetvaid angerjaid. Kui liik on hävimisohus, vastutab Eesti teistega võrdselt, kuigi meil toidulauale püütavate või muul viisil surmatavate angerjate kogus võib näida marginaalne.

«Põhiküsimus on, kas angerjate suremus on väiksem, kui neid ei asustata inimese käega, vaid nad tulevad ise mööda jõgesid üles,» arutleb Maran. «Tuginedes oma CITESi kolleegide väidetele, saan öelda, et on igal juhul väiksem.»

Arvud kõnelevad selgelt

Ain Järvalt rõhub eeskätt seitsme raadiomärgisega angerjaga tehtud katsele. Angerjad lasti 2007. aasta lõpul Narva jõkke hüdroelektrijaamast ülesvoolu ning raadiosignaali järgi fikseeriti nende jõudmine teisele poole turbiini. Kahe kuu jooksul püüti angerjaist kolm enne Soome lahte jõudmist kinni Narva jõest, üks järgmisel aastal Sõrve poolsaare lähistel.

«Kokku on meie endi poolt Narva jõe vesikonnas märgistatud angerjatest praeguseks Taani väinadest kinni püütud neli,» räägib Järvalt. «Lisaks allpool Ivangorodi paisu jões ja piki põhjarannikut kuni Sõrve tipuni veel kümmekond märgisega angerjat.»

Märgistatud angerjate väljapüük võib väikese koguarvu tõttu tunduda ebaveenev, möönab Järvalt, kuid toonitab, et kuna Jaanilinna paisust allavoolu kasutatakse nakkevõrke, mitte mõrdu, on angerja püünisesse sattumine loomulikult harukordne.

Järvalt lisab ümberasustamise õigustuseks, et Euroopas on lugematul arvul jõesüsteeme, kuhu väike angerjas siseneb, kuid kus inimese ehitatud paisud tal tee sulgevad.

«Kui ümberasustamisest üldse loobuda, jääks angerjale avatud jõesüsteemid Euroopa lääneosas, kus sobivat suureks kasvamise keskkonda – peamiselt järvi – polegi piisavalt,» selgitab Järvalt.

«Tegelikkuses oleks suremus palju suurem kui ümberasustamisel ja väljatulek rändangerjana oleks hoopis tagasihoidlikum,» lisab ta.

Tiit Maran tõdeb, et kui lõviosa maime püütakse tõesti suurte hüdroelektrijaamade paisude alt, on see argument ümberasustamise poolt. Samas toob Maran vastuargumendi: kunstlik ümberpaigutamine ajab paigast angerja bioloogilise kompassi, mis teeb tema tagasijõudmise Sargasso merre peaaegu võimatuks.

«On pikk nimistu teadusartikleid, mis käsitlevad Läänemerd kui lõksu, kust angerjad enam välja ei pääse,» lisab Maran.

Järvalt pareerib: üleeuroopalise angerjate satelliitmärgistuse projekti viimased tulemused näitavad selgelt, et pole absoluutselt mingit vahet n-ö metsiku ja asustatud angerja tagasirände vahel: ei teekonna koordinaatides, ööpäeva jooksul sügavuste muutuses ega ka liikumiskiiruses.

«Miljonite aastate jooksul liigi mälusse kodeeritud kudemiskohta ja rändeteekonda pole võimalik ümberasustamise ega paarikuulise kasvatusega ära võtta,» leiab Ain Järvalt.

Täit tõde ei tea keegi

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome tõdeb, et angerja ülivarjatud eluviisi pärast ei õnnestu täit tõtt tema kehva käekäigu põhjuste kohta selgitada veel niipea, kui üldse kunagi. Üheks põhjuseks on pakutud näiteks hoovuste suuna muutust, aga ilmselt on kahjustavaid mõjureid terve hulk.

«On tõesti teadlasi, kes arvavad, et angerjad Läänemerest Sargasso merre ei jõua,» tunnistab Ain Soome. «Aga praegu saame lähtuda uuringuist, mis on tõestanud, et märgistatud angerjad jõuavad vähemalt Taani väinadeni välja.»

Soome rõhutab, et euroabi ei lähtu siiski usust, nagu aitaks noorangerjate asustamine Võrtsjärve ja nelja väiksemasse järve liigi mõõnast välja. Pigem usutakse, et selline inimese sekkumine liigi hävimist ka ei kiirenda, sest kudema pääseb neid Eestist rohkem, kui välja püütakse.

Tagasi üles