/nginx/o/2011/10/17/797632t1h770b.jpg)
Võhik arvab, et kaljuronimine ja Tartu hästi kokku ei käi. Lõuna-Eestit hinnatakse küll kauni kuppelmaastiku pärast, ent üldiselt on Maarjamaa ikkagi lame maa. Selgub, et kaljuronijaid on Eestis ja Tartus siiski küllaga.
Naised ronivad meestest paremini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võhik ei kipu mägi- ja kaljuronimisel vahet tegema. «Mägironijale on vaja ka kaljuronimist. Kaljuronija ilmtingimata mägesid ei vaja – kaljut on vaja,» selgitab Veronica Luidalepp Tartu kaljuronimisklubist Crux. «Kalju võib olla ka 10 meetrit kõrge või nagu rändrahnud – 3–5 meetrit.»
«Eestis saaks edukalt tegeleda ronimisstiiliga bouldering ehk rahnuronimine,» leiab Luidale-pa klubikaaslane Kristiina Talts. See tähendab, et ronitakse keerulisi, ent lühikesi radu. Julgestuseks on vaid matid ja kaaslased.
Rahnusid jätkub
Eestis leidub umbes 110 hiidrahnu (ümbermõõt üle 25 meetri või läbimõõt üle 10 meetri) ja suur hulk teisi suuri rahne. «Jätkub ka pankrannikuid,» lisab Talts, «aga kõige huvitavamad on just rändrahnud, Põhja-Euroopa üks suurimaid rändrahne on ka Eestis.»
Spordialana on siseseinaronimine, milles korraldatakse ka maailmameistrivõistlusi. Et suvel väljas ronida, ongi vaja korralikke siseronimishalle, kus harjutada.
Kaljuronija eesmärk on leida füüsiliselt parim viis jõuda kalju, rahnu või seina otsa. «Eks me käime trenni jooksul ikka mitu korda üles ja alla,» kirjeldab Luidalepp TÜ spordihoones kaljuronimisseina juures. «Rada läheb järjest raskemaks, nukid väiksemaks, liigutused keerulisemaks.» Kaljuronijale vajalikke liigutusi öeldakse olevat tuhandeid. Algaja valdab neist vaid mõnda, mida aeg edasi, seda enam liigutusi ronija omandab.
«Trennis on kaks võimalust – kas teeme võhmatreeningut, st ronime palju kordi üles-alla, nukke vähemaks ei võta,» kirjeldab Talts, «või koostame hästi rasked rajad, kus eesmärk on leida võimalusi, kuidas üles jõuda.»
Võrdselt olulised on nii füüsis, tehnika kui vaim. «Sa pead suutma oma peas välja mõelda, kuidas üles jõuda,» lisab Luida-lepp.
Crux on kahest Tartu kaljuronimisklubist noorem ja saab tänavu kaheaastaseks. Aastaid varem alustas alpiklubi Firn. «Kuna nende pärusosa on rohkem alpinism, leidsime meie, et kaljuronimise ja eriti rahnuronimise arendamiseks oleks hea teha omaette klubi,» ütleb Luidalepp. Cruxis on 11-12 põhiliiget, treeningutes TÜ spordiklubis käib aga ligi poolsada inimest.
Seega on sealne ronimissein ronijaile juba väikeseks jäänud. Cruxi eestvedajad näitavad kergejõustikuhallis veel üht kahe akna vahele jäävat ala, kuhu saaks rajada rahnuronimisseina – seni saab rahnuronimist hallis treenida vaid Tallinnas Kristiines.
«Siseronimisseinad on Eestis liiga ühekülgsed,» kritiseerib Luidalepp, «uusi küll ehitatakse, aga ronijatega konsulteerimata.»
Seinaehitajate tavaettekujutus on, et sein peab ilmtingimata olema kõrge. Aga neid on juba Tartuski vähemalt neli ja üsna ühesuguseid. Hädavajalikke rahnuronimisseinu ei ole. «Harrastajaid jätkub, on ka neid, kelle soov oleks minna MMile, aga kuna talviseid treenimisvõimalusi pole, jääb tase nõrgaks,» ütleb Talts.
MMil on kolme tüüpi võistlusi: rahnuronimises hinnatakse, kas võistleja jõuab raja tippu, altjulgestusega ronimises (ronides viid sa ka ise oma julgestusköie üles) hinnatakse, kui kõrgele ronija jõuab, kiirusronimises aga seda, kui kiiresti ta tippu jõuab.
Ohutu ala
«Kui sa teed kõik reeglite järgi, ei ole kaljuronimine üldse ohtlik ala,» kinnitab Luidalepp, «reeglid on sisuliselt ohutusnõuded ja nende vastu eksimine on muidugi ohtlik.»
Tõsiseid õnnetusi pole Eestis tema sõnul juhtunud. Ka tavalisi traumasid esineb tunduvalt vähem kui teistel spordialadel ja needki on pigem tippronijate ülekoormustraumad. «On ka kukkumisi, aga pigem neil, kes ronivad looduses ja ületavad piire,» lisab ta. «Siseronimist peetakse nii ohutuks, et mujal maailmas tegeleb sellega hästi palju lapsi.»
Lastele on pealegi ronimine väga loomulik tegevus – kõik tahavad puu otsa ronida.
Kuigi Eestis rahne jätkub, käivad Cruxi ronijad vähemalt korra aastas piiritagustel kaljudel. Skandinaavia maades, Tšehhis, Ukrainas, Saksamaal ja mujal.
«Ronimine on sportlik eluviis ühendatuna positiivse eluviisiga,» kirjeldab Talts, «ka võistlustel ei ole hirmsat rebimist või närvitsemist, vaid arutatakse isegi konkurentidega, kuidas midagi paremini teha. Tõsi, finaalis mitte.»«Minu esimene võistlus, kui mul tehnikat veel eriti polnud, oli küll selline, et tugevamad aitasid ja jagasid soovitusi,» lisab ta.
«Tähtsamaid oskusi, mida kaljuronimine annab, on keskendumisvõime ja distsipliin, mis kulub igale inimesele elus ära,» annab Talts mõista, et välismaa eeskujul võiksid ka Eesti koolides olla ronimisseinad. Juhendajaid Tallinnas juba koolitatakse. Pealegi, koolides ei pea olema kuigi kallis sein – väga hea seina saab ka vineerist.
Riias näiteks on Luidalepa andmetel kuus, Lätis kokku kaksteist ronimisseina ning Tallinnas kaks. «Iga koolisein on seal ka suurem kui meil siin spordihoones, nii pole imestada, et Balti meistrivõistlustel jõuab tavaliselt etteotsa vaid kaks eestlast, ülejäänud on Lätist-Leedust.»
Ronimine sobib kõigile
Luidalepa sõnul on ronimine tohutult arendav – töös on keha kõik lihased, samas ei vaja selle harrastamine erilisi eeldusi. «Meil oli sein üleval ka Emajõe koolis ja nägemispuudega lapsed käisid ronimas. Üks pime USA teismeline tüdruk lööb kaasa isegi MMil,» räägib Luidalepp.
«Neil, kes pole varem spordiga tegelenud, on isegi lihtsam tehnikat selgeks õppida,» ütleb Talts, «kes varem mingit sporti on teinud, tahavad hirmsalt jõudu rakendada.»
«Naistel tuleb ka ronimine tehniliselt paremini välja,» lisab Luidalepp, «sest eelkõige hakkad sa ronima oma tehnika, mitte jõu pealt. Mehed aga unustavad selle ära – jõudu ju on. Lõppkokkuvõttes teevad nad jõu pealt küll paremad tulemused.»