Vanad mannergud ei ole mingi risu

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Messingist samovar kaalub 3,7 kilogrammi. Värvilise metalli kokkuostus tuleb selle idanaabrite rahvusliku teekeedunõu väärtuseks natuke üle üheksa euro.
Messingist samovar kaalub 3,7 kilogrammi. Värvilise metalli kokkuostus tuleb selle idanaabrite rahvusliku teekeedunõu väärtuseks natuke üle üheksa euro. Foto: Sille Annuk

Kasvasin üles defitsiidi ajal, mil sõna «taaskasutus» oli tundmatu termin. Sellest hoolimata tegutsesid inimesed targalt ja säästlikult, ikka vanu asju kas parandades, omavahel kombineerides või ühtesid asju teiste töökorda viimiseks ohverdades.

Ma ei räägi nippest-näppest, vaid päris asjadest. Traadist, naeltest ja poltidest, plekkpurkidest, alumiiniumnõudest ja malmpottidest, ahjuustest ja pliidiraudadest, katuseplekist ja varbtorudest.

Minu isa oli kuldsete kätega mees, kes kõigest kõike teha mõistis. Ja kuna tal poega ei olnud, olin mina ta abiline. Mulle meeldis kõiki ta  rauast tööriistu nimepidi tunda, neid kätte võtta ja talle ulatada.

Ma teadsin, millise vana trafo pealt mahakeritud traadiga parandada korke, millist naela võtta eterniittahvli kinnitamiseks ning kui hinnaline materjal on nurkraud, mida isa kasvuhoone ehitamiseks kuskilt suure vaevaga hankis.

Kõiki neid väikesi seiku pani mind meenutama ringkäik vanametalli kogumisplatsil, kus taas veendusin: vanaraud ei ole risu, vaid üliväärtuslik materjal, mis midagi maksab. Tänapäeval ka otseses mõttes – maksab!

Raud on raske

Vanametall puudutab kindlasti neid, kel on põlvest põlve edasi antud maamajapidamine, kuhu asjad kipuvad kogunema. Aastatega tekib paratamatult mõni vanaraua hunnikuga krundiserv või kuuritagune, mille puhul tõuseb aeg-jalt ikka päevakorrale küsimus – kuhu see kõik panna?

Cronimet Eesti Metalli Tartu osakonna juht Janno Talvik kinnitab, et kogutud metall läheb peaaegu sajaprotsendiliselt ekspordiks, metallisulatustehastesse Soome, Hispaaniasse, Türki. Aga lisab, et tegelikult on Tartuski oma AS Valumehaanika ehk tehas, mis valmistab hallmalmist tooteid, nagu näiteks laternaposte, aedu, väravaid, pargipinkide jalaseid, teraskonstruktsioone ja -detaile.

Kasutult seisvate metallesemete toomine kokkuostu on mitte ainult keskkonnahoidlik, vaid ka üllatavalt tulus tegevus. Janno Talvik märgib, et inimesed, kes korjavad prügimäel teiste äravisatud kraami seast metalli välja, teenivad päevas 50 kuni 120 eurot. «Samas võiks ju iga inimene oma prügist metalli välja sorteerida,» ütleb ta.

Selgub, et näiteks pangetäis vanu mutreid, polte ja naelu maksab kokkuostus umbes 10 eurot, kotitäis plekkpurke 3 eurot. Aga majapidamises võib vedelda ka märksa väärtuslikumat rauda, näiteks vana tehnikat.

«Hiljuti toodi meile aastaid võsas seisnud linttraktor, mis kaalus 6 tonni ning mille rahaline väärtus ulatus 1400 euroni,» meenutab Janno Talvik. «Vana adra eest võib saada paarsada eurot.»

Elektrimootor võib kaaluda 3 kilo, aga võib kaaluda ka 1000 kilo. Elektrimootori korpus on malmist, mähis aga vasest. Ka vanad malmist radiaatorid on suur varandus, kuna üks radika ribi kaalub juba 8 kilo.

Mis maiku raha?

Küsimuse peale, kas metalliäril mitte see va musta raha maik juures ole, ütleb Janno Talvik, et kokkuostu toodud metalli eest tasumine käib ainult pangaülekannete kaudu ning et raamatupidaja teeb ülekandeid iga tund.

Uurin edasi, et kui sageli tuleb siiski ette inimeste ebaaususega seotud olukordi, kus platsile tuuakse varastatud kraami, vastab Talvik, et paraku jah – ühegi eseme peale ei ole kirjutatud, mis teel see on hangitud. Kuna vanametalli toodud tehnikaesemetel ei ole passi ega mõnd teist kellelegi kuuluvust tõendavat dokumenti, siis on tõepoolest raske tegelikku omanikku kontrollida.

«Püüame selliseid olukordi miinimumini viia seeläbi, et ei osta ühelgi juhul eraisikutelt kaevuluuke, alumiiniumtraati ehk elektriliini traati ega raudteeliipreid,» sõnas ta.

Kui platsile tuleb aga inimene, kes väidab, et tal on suvilaõuelt kaduma läinud malmpada või midagi veel väärtuslikumat, siis lubatakse tal vanametalli kogumisplatsil ringi vaadata küll, ja kui ta tuttava eseme ära tunneb, siis politsei abiga on tal see võimalik tagasi saada.

Ühtegi kokkuostu toodud eset aga lihtsalt niisama meeldimise pärast välja osta siiski võimalik ei ole.

Samovari saatus

Kui värvilisest metallist rääkida, siis metalli kokkuostu platsil leiab konteinerid, millesse kogutakse messingit, vaske ja tsinki. On ka konteiner alumiiniumnõude ja konteiner pliiakudega.

Janno Talvik tõstab kaalule samovari, see kaalub 3,7 kilo. Et messingi kilohind on kaks ja pool eurot, teeb see samovari kokkuostuhinnaks üle üheksa euro. Iseasi muidugi, kas vanaema vana samovari tingimata kokkuostu viia!

Kui koduse valamu kohal vajab ümbervahetamist aga segisti, siis tihtipeale rändab vana mahakeeratud kraan ikka tavaprügisse. Lihtinimesele võib olla uudis see, et kraan on samuti messingist ning see oleks palju kasulikum viia kokkuostu.

Värvilist metalli ostetakse kokku koguni 100 grammi kaupa.

Minu heegelnõel

Lõpuks meenub mulle see, kuidas mul oli kooli tööõpetusetunniks vaja heegelnõela, mida poest sel korral saada ei olnud, ning kuidas siis isa viilis selle nõela ühe õhtuga välja jämedast alumiiniumtraadist.
Asi tuli nii hea, et on mul käsitööriistade karbis alles seniajani.

Metalli kokkuostu platse Tartus
• Jalaka 60b – Cronimet Eesti Metall OÜ
• Turu 39a – Tolmets Eesti OÜ
• Teguri 53 – Kuusakoski AS
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles