Maalimata meie sees

Lea Liblik, «Kaks silda», 2010. Näitust Mikkeli galeriis Tähe 39 saab vaadata oktoobrikuu lõpuni.

FOTO: Sille Annuk

Mingi tüdimusega läksin Lea Libliku näituse avamisele Mik­­keli galeriisse. Olin tema pilte käinud vaatamas juba kevadel Anto­­niuse gildis, kus tal on ateljee. No mida enam?

Uuel näitusel «Tartu vaated» on kümme pilti. Need on siiski midagi enamat kui Tartu tuntud kaubamärgi Imat Suumanni õpilase tehtud koopiad. Liblik on omandanud oma lähenemise lõuendile ja, mis veelgi tähtsam, komponeeritud teemale.

Ei saa midagi halba ette heita Tartu uue maalikoolkonna figuratiivsele lähenemisele – no et kuidas suured alasti figuurid omavahel kaklevad ja suhestuvad. See läheb abstraktsel tasandil ja tunnetuslikult vähe korda.
Vähe portreteerijaid

Nii otsime ikka lilli, harvemini linnavaadet, pigem neutraalset maastikku või eritellimusena portreed. Kas juhuslik maalikunsti tellija on tähele pannud, kui väheks meil on jäänud koolitatud tasandil portreetegijaid?

On õnn, kui natuurist portreteerijate hulgas saate Helle Vahersalu nõusse, aga slaidi järgi tegijaid on veel  neli-viis. Ometi oli portreteerimine kunagi «Pallase poiste» põhilisi teenimisviise. Ju pole perepilti enam vaja.

Maalimiseks jääb Tartu kui keskkond, kui anonüümne maastik. Siin on Lea Liblikut tõesti nimetatud Imat Suumanni õpilaseks, justkui jäljendajat. Ometi pole asi jäljendamises, vaid pintsli käsitsemises.

Lea Liblik usaldas mulle teatud viite puhul, et ta jah, tõesti, tegi järele Claude Mo­­net´ pintslit. Aga kes see peaks siis veel olema, kui mitte Mo­­net. Seal algab ja lõpeb maalimise kunst. Liblik näib valdavat seda enese sisimast.

Meeldivaim ostetud

Kümnest näituse pildist Mikkeli galeriis kõik ehk ei olegi n-ö viimase peal, ent need värvides ülemaalimised, kratsimised või õlipulkadega ülejoonistamised on just see, mis iseloomustab Tartu koolkonna tausta.

Tahtmata teha reklaami, tunnistan, et jäin näituse meeldivaimast pildist ilma – see oli juba ostja leidnud. Paistab, et pole veel kadunud Tartust seltskond, kes toetub pallaslikule maalikultuurile ning suudab otsustada, mis on meeldiv või mis meeldib ehk teistele.

Tagasi üles