/nginx/o/2017/04/02/6513083t1h3e42.jpg)
/nginx/o/2011/10/16/795282t1h9ea8.jpg)
Mingi tüdimusega läksin Lea Libliku näituse avamisele Mikkeli galeriisse. Olin tema pilte käinud vaatamas juba kevadel Antoniuse gildis, kus tal on ateljee. No mida enam?
Maalimata meie sees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuel näitusel «Tartu vaated» on kümme pilti. Need on siiski midagi enamat kui Tartu tuntud kaubamärgi Imat Suumanni õpilase tehtud koopiad. Liblik on omandanud oma lähenemise lõuendile ja, mis veelgi tähtsam, komponeeritud teemale.
Ei saa midagi halba ette heita Tartu uue maalikoolkonna figuratiivsele lähenemisele – no et kuidas suured alasti figuurid omavahel kaklevad ja suhestuvad. See läheb abstraktsel tasandil ja tunnetuslikult vähe korda.
Vähe portreteerijaid
Nii otsime ikka lilli, harvemini linnavaadet, pigem neutraalset maastikku või eritellimusena portreed. Kas juhuslik maalikunsti tellija on tähele pannud, kui väheks meil on jäänud koolitatud tasandil portreetegijaid?
On õnn, kui natuurist portreteerijate hulgas saate Helle Vahersalu nõusse, aga slaidi järgi tegijaid on veel neli-viis. Ometi oli portreteerimine kunagi «Pallase poiste» põhilisi teenimisviise. Ju pole perepilti enam vaja.
Maalimiseks jääb Tartu kui keskkond, kui anonüümne maastik. Siin on Lea Liblikut tõesti nimetatud Imat Suumanni õpilaseks, justkui jäljendajat. Ometi pole asi jäljendamises, vaid pintsli käsitsemises.
Lea Liblik usaldas mulle teatud viite puhul, et ta jah, tõesti, tegi järele Claude Monet´ pintslit. Aga kes see peaks siis veel olema, kui mitte Monet. Seal algab ja lõpeb maalimise kunst. Liblik näib valdavat seda enese sisimast.
Meeldivaim ostetud
Kümnest näituse pildist Mikkeli galeriis kõik ehk ei olegi n-ö viimase peal, ent need värvides ülemaalimised, kratsimised või õlipulkadega ülejoonistamised on just see, mis iseloomustab Tartu koolkonna tausta.
Tahtmata teha reklaami, tunnistan, et jäin näituse meeldivaimast pildist ilma – see oli juba ostja leidnud. Paistab, et pole veel kadunud Tartust seltskond, kes toetub pallaslikule maalikultuurile ning suudab otsustada, mis on meeldiv või mis meeldib ehk teistele.