Stepan Karja: manna ja makaronid – need pakid ei tule taevast

Stepan Karja Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Kunagi ammu – ehk aastat viisteist tagasi – jäi Postimehe Tartu toimetuse ühe toa nurka vähemalt paariks kuuks kaks uhket humanitaarabi pakki. Teadsime, et on makaronid, nisujahu ja manna. Kusagilt oli toodud neli pakki.

Teadsin kahe pensionile jäänud koristaja elukohta ja viisin kummalegi paki. Kaks jäi kabinetinurka – me ei osanud neid kellelegi pakkuda. Varsti algas majas suur remont ja majandusmees pidi pakid jalust koristama. Küllap jõudsid toiduna kellegi lauale. Mõtlesin endamisi, et küllap varsti korraldatakse abi paremini või antakse edaspidi väiksepalgalistele abi rahas. Rohkem neid pakke ei näinud ega kuulnud ka arutlusi sel teemal.

Eelmisel kuul selgus, et abipakke Eestisse siiski veel saadetakse ja maakohtades jagatakse ootajatele. 5. septembri Postimehe uudisnupp tühja kõhtu kannatavatest koolilastest mõjus tõelise tulekahjukellana.

Kuigi järgmise päeva ajalehes manitses uuringu koordinaator laste ütlusi mitte väga traagiliselt võtma, sundis uurijate saadud arv – 15,7 protsenti küsitletutest ei saanud mõnikord, sageli või iga päev piisavalt süüa – pikalt mõtlema, kuidas ja kus võiksid elada koolilapsed, kes kurtsid võõrastele söögipuudust. Kas nad luiskasid koduse olukorra kuigivõrd hullemaks? Või vastupidi: mõnd vastajat kammitses piinlikkustunne kodust vaesust varjama? Ja nii tekkis mõte mängida veel kord tegevajakirjaniku rolli.

Lihtrahvale lähemale

Saatsin elektronkirju mitmele linna- ja vallavalitsusele. Sotsiaaltöötajate  vastuste järgi hoitakse kitsikuses elavatel peredel silm peal ja püütakse regulaarselt aidata. Ega jäetud mainimata Euroopa Liidult vaesusabina tulevaid toidupakke. Et kuluvad marjaks ära ja võiks tulla ka suuremates kogustes.

Mainiti sedagi, et ülejäävat osa – kui saajate nimekirja võetu on mujale kolinud, paremale elujärjele jõudnud või hoopis elust lahkunud –  hoitakse varus, et kasutada  hädaolukorra tekkides kitsikuse leevenduseks.

Tartus võttis sel aastal toidupakkide jagamise ülesande endale Puuetega Inimeste Koda – ja päris hästi ei edenenud. Koja tegevjuht Senta Michelson: «Meie oma rahvas, see tähendab puudega inimesed, said pakid kätte kahe päeva jooksul – liikumisvõimetutele viisin ise –, üsna suur osa aga ei vaevunud kohe tulema. Oli juulikuu.» Laiali jagada oli soliidne kogus – 16,6 tonni.

Mõistagi polnud kojal jaksu muretuid taga otsida ja tubase eluviisiga vanuritele ning haigetele abisaadetisi kätte toimetada.

Michelsoni arvates oli teavitus piisav ja sotsiaalosakonna piirkonnakeskused suhtlevad abivajajatega pidevalt, kuid siiski võib toiduabi saajate nimekirja sattuda isikuid, kes tegelikult ei ole  toidutoetusest üldse huvitatud. Ehk on tegu laiskuse ja lohakusega, aga inimesel võib olla ka mingi sissetulek, mida dokumendid ei näita. Arusaadav, nälga kannatav ei praali «Makaronid keevad kaua – neid küll ei taha» ega kauple makaronidele lisaks võipakke.   

Kahe nädala jooksul jõuti kätte anda vaid 15 protsenti linna kogusest. Veel kord kutsuti kehval elujärjel inimesi raadio kaudu pakkide järele, kuid saajate loidus andis märku, et osa toidukraami jääb üle, ning väike osa jaotati lisana pimedatele ja kurtidele.

Peagi toimetas sotsiaalosakond järele jäänud osa kuivainetest piirkonnakeskustesse, kus abisaajad lähemal.

Veidrad reeglid

«Kriteeriumid, mille järgi seda abi antakse, on jäigad,» kurtis  Michelson. «Minu juures on käinud pakki küsimas kitsikuses elavaid inimesi, kelle  pere sissetulek ületab ühe-kahe euroga piiri, mis lubaks vormistada toimetulekutoetuse saajaks, seega ka õigust toiduabile, kuid neile ei tohi anda. Kuigi on näha, et pakke jääb üle.»

PRIA andmeil oli sel aastal toimetulekuraskustes inimestele jagamiseks varutud 1365 tonni (mullu 1627 t) kuivaineid. Pikemalt mõtlemata ütleks, et hiigelkogus. Paraku on ka puudustkannatavate inimeste hulk suur: läinud aastal seisis toiduabi saajate nimekirjades 80 647, sel aastal 95 394 inimest.

Töötlemiseks võetud teravilja kogus polnud siiski nii suur, et kohalike põldurite aitadest poleks jätkunud. Selleks aastaks vajaliku koguse ostuks eraldas Euroopa Komisjon Eestile 700 000 eurot – ning vili osteti kokku Leedus ja Lätis.

Nimelt kehtib kord, et abipakkideks töödeldav vili tuleb võtta riigi varudest. Eesti riigil aga viljatagavara pole. (Hiljuti oli, kuid rotid – suured ja koguni kahejalgsed – uuristasid aidapõrandasse augu ja viljavaru kahanes piskuks).

Esmapilgul näib, et vaesuses elavate inimeste abistamine on väga akuraatselt reguleeritud, Euroopa Komisjoni määruses pole isegi n-ö lõpptarbija kontrollimist unustatud.

Asjade käiku  uurides aga ei tabanud teavet, et kontrollijad oleksid käinud kusagil keedukatla juures või võrrelnud paki saanute allkirjade ehtsust. Koguni hämmastas, et paljude aastate jooksul pole välja töötatud ülejäävate pakkide arvelevõtmise ja väljajagamise reegleid. Nii et mida leigemalt kättetoimetaja tegutseb, seda suurem kogus jääb kätte, millega teoreetiliselt on võimalik teha ka  omaloomingut.   
Vähe sellest, PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasiku selgitusest loen välja teisegi

n-ö kala, mis on asjaajamise korda põimitud: vahendajad lisavad omavalitsuste koostatud nimekirjadele toiduabi saajaid ka oma reeglite järgi. Seega on igal vapral õngitsejal võimalus lanti haarata. Nii et üks lasterikas pere võib saada toidupakke peale omavalitsuse taotluse veel näiteks Lasterikaste Perede Liidu, Punase Risti ja kirikukoguduse nimekirja alusel.

Sarv-Kaasik kinnitas: toidupakke on võimalik taotleda mitme organisatsiooni kaudu ja nimekirju  omavahel ei võrrelda.

Meenus tuttava maamehe kevadine jutt paljulapselisest perest: valla poolt maksuta eluase ning kooliskäijate toidu- ja sõiduraha, igal aastal ELi toidupakid, kirikutegelased toovad paar korda aastas rõivaid ja jalatseid. Kuigi kolmest  tööealisest liikmest ei käi keegi palgatööl, pole pere majanduslikku kitsikust millestki märgata.

Raha poole vähem

Need nurisevad read jäävad ometi hiljaks, sest eeloleva aasta toiduabi ähvardab Sarv-Kaasiku väitel tulla pisem ja teistsuguste pakkidena. Et Eesti riigil strateegilistes varudes vilja ei ole, jäävad esialgsete plaanide järgi ära kuivained; et meil aga on varus lõssipulbrit, pannakse pakkidesse piimasaadusi.

Lisaks lõssipulbrile on võimalik Euroopa Komisjoni eraldatud rahaga, mida on mullusest umbes poole vähem, hankida ka piimapulbrit, juustu ja kondenspiima.

Küsimusele, kuidas sellisele muutusele vaatavad sotsiaaltöötajad, vastati mitmest vallavalitsusest üksmeelselt, et pole suurt vahet, mis vormis toiduabi tuleb, peaasi, et tuleks.

Sel aastal vahendas pakke kümme heategevusorganisatsiooni, tuleva aasta abipakkide taotlejaid on juba kuusteist. Sarv-Kaasik aga rääkis ka äraütlemistest, sest väikeste pakkidega, mis tuleb kiiresti välja jagada, arvatakse tekkivat rohkem tüli kui tulu. Selline on hetke pilt.

Kokkuvõtteks: umbes sada tuhat kehval elujärjel inimest loodab saada toiduabi ka tuleval aastal.