Eriline mees näitas erilisi pilte

Martin Kiisi ema Siiri Kiis ütleb, et kunagi katkestas ta oma muusikapedagoogi karjääri, pühendades elu poja kasvamisele. «See oli mu saatus,» sõnab ta. «Kõigile teistele aga ütlen – armastage oma autistist last just sellisena, nagu ta on, ning te saate talt tuhat korda rohkem armastust vastu.»

FOTO: Sille Annuk

Martin Kiis on 22-aastane tikkija, kes on oma hobiga tegelenud kooliaja algusest saadik. Ta on tikkinud pilte, patju ja linikuid. Kõige erakordsemad on portreed, igaühe loomiseks on kulunud enam kui 40 000 pistet.

Tikitud autoportree, kingitus vanaemale.

FOTO: Sille Annuk

Tikitud portree õepojast Kristoferist, kingitus õele.

FOTO: Sille Annuk

Heade peretuttavate laps Luisa, jõulukingitus.

FOTO: Sille Annuk

Kui Martin Kiisi kõrvalt jälgida, siis ei erista teda teistest temavanustest miski. Ta näeb hea välja, on tugev ja sportlik. Martini teine kirg on mäesuusatamine, ta on hea ujuja ja tennisemängija.
Vaid siis, kui noormeest kõnetada, ei reageeri ta ootuspäraselt – Martin Kiis on kõnetu autist.

Praegu õpib ta Vana-Antsla kutsekeskkoolis kodumajandust ehk seda, kuidas eluks vajalike asjade toimetamisega iseseisvalt hakkama saada. Ema Siiri Kiis ütleb, et kõige rohkem vajab Martin ikkagi peret. Kui saaks, ei jääks Martin oma emast sammugi maha.

«Mõnes mõttes on ta väike poiss kuni elu lõpuni,» sõnab Siiri Kiis.

Kui rääkida Martini tikkimishobist, siis tuleb alustada üsna kaugelt. Kõik algas Herbert Masingu kooli esimesest klassist. Ühel päeval palus õpetaja Reet Mauring lastel kooli kaasa võtta tikkimisriide, mulinee ja nõela.

Hasart ja lõbu

«Poiss läks tikkimisest väga hasarti, see meeldis talle kohe väga,» meenutab ema.
Siiri Kiis hakkas seejärel poest koju tooma lihtsaid tikkimiskomplekte, milles on muster riidele peale trükitud ja lõngadki kaasas. Neist piltidest kasvas Martin kiiresti välja. Seejärel muretses ema mustriga padjatoorikuid, siis materjali seinapiltide ja linikute tikkimiseks.

Ja siis leidis Siiri Kiis internetist firma, mis suudab foto mustriks muuta.

Et fotokujutise edasiandmiseks peab muster olema väga filigraanne, siis tuleb seda näidata palju suuremas mõõtkavas kui pilt ise.  Siiri Kiis kirjeldab, et näiteks ühe A4-formaadis portree tikkimiseks läheb vaja koguni kaheksat mustrilehte ning 200 korda 200 pistet.

«Algul ma mõtlesin – püha müristus, mis sellest välja tuleb? Seda mustrit ei saa ju kangale trükkida. Ja mu laps ei räägi, ma ei saa kuidagi teada, kas ta saab juhendist aru või ei saa,» meenutab ema. «Aga otsustasin, et proovime.»

Martin Kiis lahendas sellegi ülesande lennult. Kuigi juhendis soovitati enne tööle hakkamist kangale ruudustik peale märkida, et tegijal oleksid pidepunktid ees, ei hoolinud poiss sellest põrmugi. Ta alustas otsast, töötas sihikindlalt iga päev. Ja kui ta oma esimese pildi kahe kuu pärast valmis sai, oli kohutavalt õnnelik.

Ema Siiri Kiisil on sellele eduloole taustaks rääkida kümneid seiku iseenda kasvamisest koos autistist pojaga, paljudest rõõmsatest, aga ka väga rasketest päevadest, mis on tulnud koos üle elada.

Ema märgib, et väga suur roll on Martini arengus olnud kunstiõpetajail Mare Kuusikul ja Ragne Kuusel, kelle tundides on Martin nii Masingu kooli kui ka Kroonuaia kooli päevil käinud.
Martin Kiisi kui autisti fenomenaalsus peitub ta erakordses mälus ja jäljendamispüüus.

Kui Martin oli kuueaastane, märkas ema, et poeg kirjutab arvutiekraanile ingliskeelseid lauseid ja kui rea valmis saab, siis kustutab selle ära. Ning seejärel jälle – uus ingliskeelne lause, mille ta valmiskirjutamise järel ära kustutab.

«Ma mõtlesin, mis see ometi on. Ta ei ole päevagi koolis käinud, ta ei räägi eesti keeleski, mida ta küll kirjutab inglise keeles,» lausub ema.

Selgus, et need olid laulusõnad ühelt karaokevideolt. Martinil oli mällu talletatud mitte üks laul, vaid terve linditäis laule, ning ta lõbustas end arvuti taga sellega, et mängis  vaimusilmas seda linti läbi ja muudkui kirjutas. Aga karaokemängus kaovadki sõnad iga rea lõpus ekraanilt ära.

Hindamatud tööd

Eile, Martin Kiisi näituse avamisel Herbert Masingu kooli saalis ütles kunstiõpetaja Mare Kuusik, et need tööd on hindamatud ja nende eest tuleb tänulik olla eelkõige nii Martinile endale kui ta emale. Täna on needsamad pildid aga juba Atlantise konverentsikeskuses, kus peetakse Eesti Autismiühingu 20. aastapäeva konverentsi.

Martin Kiisi autism diagnoositi kahe ja poole aasta vanuselt. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab autism endassesulgumist, eemaldumist inimsuhetest ja nende asendamist fantaasiamaailmaga. Tol ajal, kui Martin väike oli, oli autism Eestis vähekõneldud teema, autismiühingutki veel polnud.

Tänase konverentsi pealkirjas olev küsimus «Oleme täiskasvanud, mis edasi?» on aktuaalne ka Martin Kiisi ja ta vanemate elus.
 

Tagasi üles