Margus Hanson: Euroopa ühine maja väärib hoidmist

Foto: TPM

Tundub, et viimastel kuudel palavalt arutusel olnud Euroopa Stabiilsusfondi (EFSF) asjus on kõik asjatundjad. Mida hullemana euroala tulevikku kujutatakse, seda kõvamaks eksperdiks ennast peetakse.

Mitte ainult kollane ajakirjandus, vaid ka nn väärtajalehed kasutavad elanike «valgustamiseks» lihtsaid opositsioonipoliitikute  lendu lastud klišeesid, nagu «kolmandik eelarvest kanti EFSFi otsusega puu taha», «miks meie peame rikkaid riike aitama», ja vehivad miljarditeni ulatuvate euronumbritega meie rahva tulevaste ohverduste iseloomustamisel.

Samas kaebavad paljud, et EFSFi arutelud peaksid olema asjatundlikumad ja vähem emotsionaalsed. Millise kohustuse riigikogu mihklipäeval tehtud otsusega igale eestimaalasele võttis? Ka tõesti 1923 eurot igalt inimeselt, nagu üks majandustoimetaja arvutas?

Kaugel hirmujuttudest

EFSFi suuruseks pärast muudatuste heakskiitu euroriikide poolt saab 440 miljardit eurot. Jah, riigikogu andis tõepoolest garantii 1,995 miljardile eurole arvestusega, et euroriikide EFSFile antav kogugarantii oleks 780 miljardit eurot.

Miks ületavad garantiid 1,65 korda EFSFi 440-miljardilist finantsabi võimet? See 165-protsendine ülegarantii tagab EFSFi võlakirjadele kõrgeima võimaliku krediidireitingu ja turgudele kindluse, mis omakorda vähendab võimalust, et garantiid tõesti vaja läheb. 

Mida kõrgem krediidireiting on EFSFil, seda odavamalt saab ta hankida finantsturgudelt raha ja seda soodsamalt kasutada seda raha toetusprogrammides või võlakirjade tugiostudeks. Juba on otsustatud toetada EFSFist Iirimaa ja Portugali programmi (rahaabi on seotud kasinusmeetmetega sihtriigis) ja nende puhul on näha progressi – selline toetuste süsteem toimib, andes raskustesse sattunud riikidele aega reformide tegemiseks.

Eesti osaleb Iirimaa ja Portugali toetamisel alates meie liitumisest (toimub pärast seda, kui kõik euroriigid on EFSFi muudatused heaks kiitnud) EFSFiga tehtavate väljamaksete garanteerimisel.

Kuna osa 440 miljardist on otsustatud ära enne meie liitumist EFSFiga, siis saab seega laenude jm finantsinstrumentide summa, mida EFSF Eesti garantiiga laenab, olla kõige rohkem ühe miljardi euro ringis.

Praeguses ebakindlate majandusväljavaadetega Euroopas on võimalik mõnede toetusprogrammi meetmete ebaõnnestumine ja nii on täiesti võimalik, et Eesti eelarvest tuleb siiski riigikogu antud garantii katteks mingi hulk raha välja käia.

Kindlasti ei ole see aga kolmandik eelarvest, nagu maailmalõpukuulutajad arvavad. Pealegi pole see tagastamatu abi (mida Eesti on pärast liitumist miljardite eurode ulatuses Euroopa Liidu eelarvest saanud), vaid laen, mille eest teenime intressegi.

Olen veendunud, et IMFi ja Euroopa keskpanga spetsialistide kogemused probleemsete riikide reformide teele juhatamisel on abiks raskustes riikidele. Vaadakem näiteks Läti edu majandusraskustest ülesaamisel.

Kas ja kui palju?

On aga üks küsimus, mille üle võiks laiemalt arutleda: kas ja kui palju oleme valmis maksma stabiilse eurotsooni eest? Krooni euroga seotus ja eurotsooniga ühinemine on koos stabiilse ja usaldusväärse rahamajandusega toonud meile kui väikeriigile suurt majanduskasu.

Meie sotsiaalkulud, sh näiteks ka õpetajate palgad, sõltuvad Eesti majanduse tervisest, sellest, kui suur on meie rahvuslik koguprodukt. Kui majandus on konkurentsivõimeline ja suudab leida eksporditurge – suuremad ning kättesaadavamad neist asuvad eurotsoonis –, siis kasvab ka riigieelarve. Kas ja kui palju oleme valmis selle stabiilsuse nimel ohverdama?

Tooksin siin esmapilgul kohatuna näiva paralleeli. Olin kaitseminister, kui Eesti ühines NATOga. Seetõttu tean, et selle ajaloolise sündmuseni jõudmine nõudis aastaid reformide ning riigikaitse NATO nõuete ja standarditega kohandamise teel eesmärgi poole liikumist.

Kas nüüd, olles juba aastaid NATO vihmavarju all, peaksime rahulolevatena riigikaitsesse vähem panustama? Vastupidi, me suurendame riigikaitsekulud kahe protsendini SKPst ja panustame märkimisväärselt, üsna mitmeid, kui mitte kümneid miljoneid eurosid aastas ühistesse välismissioonidesse.

Kas see raha on «kantud puu taha» või oleme selle eest saanud kindlustunnet, stabiilsust ja julgeolekut? Ilmselgelt ikka seda viimast ja just seetõttu tundub mulle paralleel EFSFiga kohane.

Tõe huvides olgu mainitud, et siiski tuleb veel selgeks saada terve hulk küsimusi, mis on seotud EFSFi ja Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (asub peatselt EFSFi asemele), ning neid riigikogus ja laiemalt ühiskonnas arutada.

Üldistades on aga selge, et Eesti huvides on stabiilse Euroopa Liidu püsimine ja see maksab raha. Valesti majandanud riikidele tagatisi lubades saame lootuse, et me suudame kustutada ja remontida ühise maja, mida kriitikud näevad tules lõõmamas, ega jää lageda taeva alla külma tuule kätte, nagu juhtus 1939. aastal.