Pontu, kus mu püksid on?

Selle põlviku said Eesti Maaülikooli loomaarstid patsiendi seest veel kätte suu kaudu, lõikust ei olnud vaja teha. Foto: Eesti Maaülikooli loomakliinik

Ah et sokk on kadunud? Ja kuhu küll on saanud need pitsilised stringid, mis just olid siin? Alati pole vajalike asjade kadumises süüdi korda armastav teinepool. Eriti veel siis, kui teil on koer.

Aga ega kassidki inglid ole, kui asi puudutab söömist. Meie neljajalgsete lemmikute vastupandamatu tõmme kõige söödava ja nende hinnangul isuäratavalt lõhnavate asjade poole tundub olevat lausa kaasasündinud pärispatt. Vaid loodus teab, miks nad nii teevad.

«Koerte ja kasside seest tuleb päevavalgele päris põnevaid asju,» muheles Eesti Maaülikooli loomakliiniku väikeloomaarst Rainer Hõim. «Loomaarst ei pea bluffima, töö on meil huvitav, igavuse üle ei saa kurta. Meil on lausa väike kogu esemetest, mida nende seest oleme leidnud.»

Vähemalt kord nädalas satub maaülikooli loomakliinikusse patsient, kes on nahka pistnud midagi sellist, millest ta seedetrakt jagu ei saa. Sellest suurest hädast annab koer või kass peremehele märku lihtsalt: ta oksendab ja poetab vedelat haisvat kraami esimesse ettejuhtuvasse kohta.

Erinev maitse

Koertel ja kassidel on majapidamises nahka pistetud asjade suhtes erinev maitse. «Koerad söövad kõvemaid esemeid,» selgitas Rainer Hõim. «Nende oma mängupallide tükid, laste mänguasjad, sokid, rinnahoidja traksid või pitspüksid on tüüpilised leiud koerte kõhust.» Muide, puhtaid sokke ja aluspükse koerad ei taha, sest need ei lõhna isuäratavalt.

Kassid eelistavad pehmemaid ja väiksemaid asju, hästi istub neile niit ja lõng, millel paraku on sageli nõel otsas. Tihti pistavad kassid nahka õngekonkse ja neist ei ütle ära ka koerad.

Kuid nagu igal reeglil on erandid, on ilmas ka erandlike maitse-eelistustega kasse. Ühe nurrmootori seest on loomaarstid leidnud näiteks paar metallmünti. Teise kassi seest said tohtrid kätte silikoonist rinnahoidjapaela. «Sel kassil vedas kõvasti,» märkis Rainer Hõim. «Õnneks olid paela peal metallist kaunistused, mis röntgenis välja paistsid. Läbipaistvat kummi röntgen ju ei tuvasta.»

Koerad-kassid ei ütle ära ka lauale või kapinurgale jäetud ravimitest ja muidugi ei lähe neile korda arsti soovitus, et tuleb võtta üks tablett korraga.

«Üks koer oli söönud vanaema südamerohtu,» meenutas Rainer Hõim. «Siia jõudes oli tal vaesel hingel süda rütmist väljas, puperdas mis hirmus. Inimese ravimid on loomale liiga kanged, pärast nende söömist kassid ja koerad krambitavad ning ajavad vahtu suust välja.»

Garaaži sattudes lasevad koerad-kassid hea maitsta põrandale valgunud auto jahutusvedelikul, mis on magus, aga võib loomale olla tappev. Samuti kõlbab neile rotimürk. «Sel suvel oli meil päris palju loomi, kes olid söönud koduaeda pandud teomürki,» lisas Rainer Hõim.

Suured sööjad

Kuid hea isuga pole vaid koerad-kassid. «Hobused on üldiselt viisakad sööjad, aga lehm on üldiselt üsna hooletu, ei tema vaata, mis endale sisse ajab,» kinnitas Eesti Maaülikooli loomakliiniku juhataja Kalmer Kalmus, kes tohterdab suuri elajaid.

Veiste hooletuse tõestuseks ladus ta lauale mitu väikest kilekotti naelte, väiksemate ja suuremate rauast orkide, traadijuppide ja igas mõõdus kividega. «Sellised on tüüpilised leiud lehma seest,» selgitas Kalmer Kalmus. Veised ei ütle ära ka suurtest suutäitest. Kalmer Kalmus on lehma seest välja võtnud näiteks poolteist meetrit jämedat köit, silopallinööre ja kiletükke.

Seda kõike kuulates paistab meie pere kadunud lehm Kirsi tagantjärele inglina, sest tema suur kirg oli vaid tiigi äärde unustatud pesuseep. Ka hea sõber retriiver Portos on ikka täitsa vunts, sest tema on nahka pistnud vaid kõrgele kapile tõstetud suure pajatäie praekapsaid, mille hulgas oli rosinaks priske seakoot ja garaažis kuivanud voblad.

Viimase teoga teenis Portos ära küll peremehe suure pahameele, kuid mis on see ellujäämise kõrval. Sest tegelikult ei tohi loom kõike süüa ning Rainer Hõim ja Kalmer Kalmus panid loomaomanike südamele, et inimese lohakus ei tohi tema lemmikule saatuslikuks saada.