Lea Stroh: ehitagem inimlikult!

Lina tänaval lammutatavad majad. Foto: Margus Ansu

Milleks niisugune loosung? Kas kõik, mida inimene ehitab, pole siis inimlik? Me usume küll, et see on nii, aga enda ümber toimuvat vaadates on põhjust kahelda. Planeerides ja ehitades lähtutakse kergesti kalkuleeritavatest lühinägelikest hinnangutest, kus määravaks saavad tehnilised ja majanduslikud näitajad x ja y, kuid näitaja z – see inimlik faktor – jääb arvestamata.

Me teame, et eeldused inimlikuks ehitamiseks on olemas. Elukeskkonda on planeeritud ja ehitatud tuhandeid aastaid. Rohkem või vähem teadlikult on hoolitud sotsiaalsetest, psühholoogilistest ja esteetilistest väärtustest. Seeläbi õnnestuski ehitada miljöösid, mida me praegu imetleme.

Kõrge kunstiline tase ja tehniline kvaliteet olid omavahel seotud. Kasutati naturaalseid materjale ja lihtsaid meetodeid, neid teadmisi ja oskusi põlvest põlve edasi kandes. Linnad kasvasid aeglaselt, hooneil oli inimlik skaala ning looduse ja maastiku arvestamine oli iseenesestmõistetav.

Niisuguse  rahuliku arengu taustal tundub nüüdisaegne planeerimine-ehitamine hüsteerilise ja kaootilisena. Uued materjalid ja suured mahud on vanas miljöös võõrad, taotlus vanast iga hinna eest erineda ei lõhu ainult harmooniliselt kujunenud elumiljööd, vaid mõjub destruktiivselt ka meie meeltele.

Nähtamatu arhitektuur

Linnad peavad arenema koos ajaga. Kui linn ei arene, sureb ta välja, kui aga linna arendatakse liialt ja mõtlematult, kaotab ta oma ühtsuse ja identiteedi.

Vähesed linnad on väga erilised. Enamasti on nad tavalised, tavaliste majade, väljakute, tänavate ja kvartalitega, millest ehk mõned väärivad oma ilu ja harmoonia poolest rohkem tähelepanu.

Eriliseks ja väärtuslikuks muutuvad linnad teisel viisil – läbi elanikele tähtsate tähenduste, elamuste ja muljete ning nende põhjal tekkivate sümboolsete väärtuste. Need annavad meile meie identiteedi.

Kui tahame mõista, miks mõned linnad või linnaosad meeldivad teistest rohkem, peame vaatama nende välist kuju ja selle peegeldust oma südameis. Seda võiks nimetada nähtamatuks arhitektuuriks.

Nähtamatu ja tegelikult eksisteeriva arhitektuuri suhe määrab, kas selles linnas tekib kodutunne ja kas meile meeldib seal elada. Kui neid tundeid ei teki, oleme oma ümbruse suhtes ükskõiksed.

Kultuuripärandiga on sama lugu nagu arhitektuuriga: see on meie ümber ja nähtamatuna meie sees. Ajaloolised ja ruumilised väärtused on alati inimestega seotud. Ajalugu moodustab linna identiteedi, on selle eluprotsess, nii ressurss kui ka edasiviiv jõud, mida saab ja tuleb ära kasutada.

Et vana hoonet saaks kasutada, tuleb seda aeg-ajalt kohandada uutele nõuetele ja vajadustele. Nii on hoonetega alati tehtud ja tehakse ka edaspidi. See on isegi hädavajalik, sest muidu muutub hoone kasutuks ja lammutatakse lihtsalt ära.

Aga moderniseerimine ei pea olema ülemäärane ja vägivaldne.

Suurte muudatustega seoses kultuurilised väärtused hävivad või satuvad ohtu. Et seda ei juhtuks, peame selgeks tegema, missuguseid väärtusi ajalooliselt kujunenud miljööd endas sisaldavad.

Planeeringutes ei ole neid enamasti arvestatud, sest väärtusi pole lihtsalt piisavalt inventeeritud ega analüüsitud.

Vajadus niisuguse teabe järele on tegelikult suur, ja kummaline, et linnades ei ole seda vajalikuks peetud. Kas põhjuseks võib olla kartus, et ajalugu hakkab linna arengut pärssima?

Miljöö kui väärtus

Kultuuriturism areneb jõudsalt ja sellest saab tulevikutrend. Kultuurituriste on kahte sorti: ühed käivad festivale, teatrit ja muud seesugust vaatamas, teised tahavad näha kultuuripärandit – muuseume, kirikuid, mõisaid jne. Paljud riigid on arendanud oma kultuurimiljööd turiste meelitavateks vaatamisväärsusteks, mis teadagi tasub end korralikult ära.

Meiegi oleme rõõmsad, et turiste on hakanud ka siinmail rohkem liikuma. Kuid uskuge, turistid ei tule siia ainult hotellidesse magama, restoranidesse sööma ja kaubamajadesse poodlema.

Turistid ei tule ka moodsaid maju vahtima, sest maailm on neid täis ja pealegi pole meil eriti, millega uhkustada.

Nad tahavad näha kohalikku omapära ja koha ajalugu. Mida pikem ja nüansirikkam lugu, seda huvitavam, mida järjepidevam, seda aukartustäratavam.

Aga kui me ise ei tunne oma linna lugu, kas meil siis on midagi ka turistidele näidata? Kas iga hinna eest moderniseerimine ning kultuurimiljööde puruksehitamine pole mitte enese mõtlematu hävitamine?

Missugune hoone sobib vanasse miljöösse? See küsimus on elukeskkonna korrastamisel ja hooldamisel väga tähtis. Sellega kaasnevad tugevad emotsionaalsed hinnangud, mis on õige või vale, ilus või inetu, tulus või mõttetu, moodne või iganenud.

Ainult emotsioonidel põhinevaid teemasid on raske arutada ja argumenteerida. Nii tekivadki erinevad arvamused ja vastuolud. Ometi tuleb sellele küsimusele vastus leida juba enne planeerima asumist.

Põhjuseks, miks planeeringutes näiliselt teisejärgulisi, kuid terviklikkuse suhtes olulisi küsimusi ei käsitleta, on alusandmete puudulikkus. Asjatundjaid, kelle teadmised ja kogemused võiksid rikastada probleemide käsitlust, unustatakse kaasata või sunnib planeeringu pragmaatilisus neid vältima.

Eksperdirvamusi küsitakse peamiselt arendaja soove ja eesmärke silmas pidades ning eesmärgiga krunti maksimaalselt ekspluateerida. Muinsuskaitse arvamus on küll kohustuslik, kuid tingimused esitatakse selgituste ja põhjendusteta, mistõttu ei saagi aru, miks ühte võib ja teist ei tohi.

Pole ka saladus, et otsustajad balansseerivad huvikonfliktide nööril, sest neil tuleb olla mitmepoolselt lojaalne. Linna arendamine ja ehitamine on kui malemäng, kus iga ruut on hõivamist väärt. Kuid erinevalt malemängust võivad tugevamad mängijad muuta enda kasuks mitte ainult mängu käiku, vaid ka mängu reegleid.

Lina tänava saaga

Kirjutasin selle loo mõeldes Aleksandri ja Lina tänava miljööväärtusliku alaga seotule. Probleem on tekkinud seetõttu, et linnavalitsus tahab nüüd hävitada piirkonna, millel varem leiti olevat linnale suur väärtus.

Tõsi, seda väärtust ei ole kuskil selgitatud ega põhjendatud ja see ongi konflikti põhjuseks. Igaüks tõlgendab seda omamoodi ja uusehitisi ihkavale arendajale pole sellel alal loomulikult mingit säilitamisväärtust. Kahetsusväärne on aga see, et ka linnavalitsuse töötajad ei ole isegi pärast konflikti tekkimist vaevunud seda väärtust välja selgitama.

Abilinnapea Raimond Tamme arvates teeb olukorra keeruliseks asjaolu, et kodanikuühenduste seisukohad ja väärtushinnangud pole muutunud. Pole aga mõtet kutsuda kodanikuühendusi koosolekutele, kui endal on kodutöö tegemata ja sisuliselt polegi millegi üle arutada. Pole mõtet mängida demokraatiat, kui on ette teada, et kodanikuühenduste arvamusega nagunii ei arvestata.

Kas pole mitte vastupidi: olukord on keeruline seetõttu, et linnavalitsuse seisukohad ja väärtushinnangud ei muutu. Selle konflikti puhul soosib linnavalitsus arendaja huve ja jätab linna üldised huvid tagaplaanile.

Selle miljööväärtusliku ala täies mahus säilitamine on juba niigi räsitud Tartule vajalik. Kui arendaja ei saa majanduslikel põhjustel sellega hakkama, tuleb leida teine arendaja, kes suudab.