Jaan Veeranna: sport on nakkushaigus

Tegudeinimene Jaan Veeranna keset oma viimase aja suurimat tegu – augustis valminud BMX Racingu halli. Foto: Margus Ansu

Kunagine tipprattur Jaan Veeranna vuhib leheneegrite saabudes parasjagu koos rattamundris kaaslasega SK Velo spordibaasis vahelage teha. Selleks, et rattureil talvel soojem ja klubil küttekulud väiksemad oleksid.

Oma esimest ratast mäletab kaheksakordne Eesti meister hästi. «Kui ma sõitma hakkasin, otsiti lapsepõlvepilt välja – selline väike kolmerattaline oli,» meenutab ta, «naabrimees veel kommenteeris, et siit lauavirna tagant see sõit algas.»

Enne kui rattahuvi tõsisemaks küpses, jõudis Veeranna proovida automudelismi ja kergejõustikku. 1972. aastal tuli aga treener Tiit Eomõis tollasesse Tartu 8. keskkooli ja kutsus poisid rattatrenni. «Pool klassi läks, lõpuks jäin mina ainukesena,» ütleb ta. 1978. aastal läks tulevane tipprattur edasi Rein Kirsipuu rühma. «Alguses käisin kohusetundest, ei olnud väga andekas. Ajapikku tekkis fanatism.»

Pikkuusi trikid

Veerannast sai Eesti üks tipprattureid. Temaga ühes klubis – Tartu Dünamos – sõitsid ka Aavo Pikkuus ja Riho Suun. «Pikkuus oli selline iidol, et me, noored, üritasime teda igati järele teha,» kirjeldab Veeranna. «Sügiskrossidel mõtles ta igasugu nippe välja, kuidas esiratta peal ümber keerata ja kuidas pedaali abiga üle pingi sõita.»

Krossitrenni tehti tollal tihti laululava astmetel. Ikka nii, et esimese ratta tõstsid astmele, pedaaliga aitasid tagumise ratta järele – terve grupp ronis tavaliste Start Šossedega külg ees laulukaare all üles.
«Pikkuusi ja Suunaga koos on suuremad sõidud kõik tehtud,» sõnab Veeranna. Omajagu sai ka mööda Venemaad sõidetud.

«Algtasemel noortespordis olid tollal tingimused paremad kui praegu,» ütleb ta, «praegu on kõik vanemate rahakoti peal ja klubide võimekus suhteliselt kehva.» NSVLi ajal olid rattad-kummid-riided tasuta. Laagrites ja võistlustel käidi tasuta. Toidurahast jäi taskurahagi üle.

Vanemas klassis läks elu keerulisemaks. «Miks minagi tippspordi maha jätsin, oli motivatsioonipuudus,» selgitab Veeranna. «Dünamo üleliidulises koondises sõitsin aastaid – järgmine hüppelaud oli NSVLi koondis. Sain seal natuke proovida, aga siis väideti, et olen liiga vana.» Veeranna oli tollal 23-aastane ja parimas sõidueas. Ja kuna profimaailma väravad polnud veel lahti läinud, kaduski motivatsioon.

Oli ju vaja juba ka pere peale mõelda. Kui praegu tippsõitjad lõpetavad, on neil üldjuhul juba üht-teist hinge taha kogunenud. Tollal läks isegi hästi, siis kui tervis alles jäi.

Haisvad viinerid

N Liidu avarustes juhtus nii mõndagi. «Meie hea haldjas, arst Muza Lepik, tegi spordikomitee juhtidele selgeks, et sportlastel on sööklas söömine kahjulik,» jutustab Veeranna, et üldjuhul nad Venemaal sõid restoranides.

Ent ta teab rääkida öökimapanevaidki lugusid. Kuidas Gruusias kevadlaagris toodi neile sööklas ette haisvad, söögikõlbmatud viinerid. Koondise mänedžer käratanud, et mis te pirtsutate, peakokk sõi äsja neid viis tükki. Moskvas rahvaste spartakiaadil pakuti aga veel räigema haisuga roiskunud kana, mis pudenes luude küljest.

Gruusias osteti tühja kõhu peale Malõši-nimelist titetoidupulbrit ja kühveldati seda otse pakist suhu. Turult sai pähkleid ja mandariine. Sööklas pakutud seljanka leem oli küll väga hea ja vürtsikas, ent kui lusikaga kausis ringi liigutasid, ujusid pinnale soolikad ja rupskid. Mehed kastsid siis saia leeme sisse ja nii toitusidki.

Sellise toidu pealt tuli tulemusi teha. Koormused olid ülisuured. Kaks korda päevas tehti röögatu kilometraažiga trenni. Stiimuliks, mille nimel pingutada, olid välissõidud. Selleks tuli juba kevadel olla tippvormis, siis pandi paika, kes pääseb suvel välismaale. «Liidu-sisene tase oli selline, et tunnistati ainult võite,» räägib Veeranna.

Veeranna jutustab loo, kuidas ta 1981. aastal ümber Berliini sõidul enne finišit liidrina  kurvis eksis ja lõpus ülinapilt sakslasele alla jäi. Sakslased pidutsesid, tema aga seisis finišialas ja kuulas, kuidas Dünamo ülemus sõimas nagu voorimees: sina, tõbras, julgesid teiseks jääda! «Samas oli see mul elu vingeimaid sõite ja parimaid saavutusi,» tõdeb Veeranna.

1983. aastal sai tippsport otsa. «Spordi lõpetamisega kaasnes see probleem, et probleemid alles algasid. Sinnani anti süüa, pandi riidesse ja viidi välismaale, siis aga tuli hakata endal leiba teenima,» kirjeldab Veeranna. Eriala polnud, aga pere tuli toita. Endine rattamees Jaan Klaassepp aitas Veeranna autoteenindusse. Ja mees rabeles nagu jaksas: päeval teeninduses, õhtul ja nädalavahetusel garaažis – nii et sportlaslikust sitkusest oli kasu. Samal ajal läks ta ka tehnikumi autoerialale õppima.

1987. aastani töötas mees autoteeninduses, sai elu järjele, lõpetas samal ajal kooli ja… hakkas Tartus treeneriks: «Nii naljakas, kui see ka pole, pärast kooli lõpetamist ma polegi erialast tööd teinud.»

1994. aastal moodustati SK Velo, mida Veeranna veab siiamaani. Klubi püstihoidmist peabki Veeranna olulisimaks oma tegevuses, treeneritöö käib samal ajal selle kõrval.

Veeranna käsi oli mängus  ka Annelinna spordimaja ja Tartu spordiliidu loomise juures.

Viimasel ajal on Veeranna aur aga läinud BMX Racingu halli käivitamise peale. Pika otsimise järel saadi ruumid klubi kõrvalt, kus pikka aega olid tegutsenud judokad, poksijad ja karatekad. Veeranna käis Lätist kogemusi otsimas, paraku oli sealne treeninguruum, kus kõvad tiitlitega vennad harjutasid, mullavallidega rada vanas kartulikeldris.

Eeskuju polnud võtta ja hakati otsast ise tegema-nuputama. Sellist puidust rada, nagu Veeranna ja ta kaaslased valmis said, pole terves Baltikumis. «Algul olid lätlased skeptilised – et ei sellest head nahka tule –, aga nüüd, kui nende BMXi eestvedaja Janis Silins käis siin, oli ta nii üllatunud, et lubas lätlased siia laagrisse tuua,» räägib Veeranna.

«BMX Racing haakub tihedalt nii maanteeratta- kui krossisõiduga. See paneb sportlasel kogu keha tööle, kõik lihased. Näiteks maanteeratturite probleem on ju, et need istuvad, nagu oleks kont kõhus, ega ole eriti osavad. Samas on kogu keha areng eriti tähtis.» Nii teeb ka Velo maanteegrupp aeg-ajalt BMXi-hallis trenne.

BMXi-hall kogub üha populaarsust. Vähe on päevi, kus Veeranna käest ei uuritaks, kuidas trenni tulla. Hallis treenimise vastu on huvi tundnud ka Tartu Ülikooli spordiklubi ning Tallinna klubid.

Velos sõidetakse peale BMXi trekil, maanteel ja maastikul. BMXi-sõitjad tegelevad ka downhill’iga. Vaid trikirattureid klubis pole. Lisaks noortele on Velos hulk veterane.

Vanad ja noored

«Esimesed harrastajad võtsin klubisse 1994, kuna leidsin, et kogemustega rattasõitjaid on noortel väga vaja,» räägib Veeranna. «Süsteem toimis. Noored vaatasid laagrites silmad punnis peas, kuidas treenitakse ja treeninguks-võistluseks valmistutakse. Teised klubid olid skeptilised, et harrastaja sõitku omaette rattarallit ja ärgu tulgu profisporti segama. Ent praeguseks vist pole enam klubi, kus poleks harrastajaid.»

Sport on Veeranna sõnul nagu nakkushaigus: «Meie klubi fenomen ka. Meil on juba üle 50 harrastaja, paarkümmend võidusõitjat ja 30–40 BMXi-sõitjat.»

«Kui paar nädalat ei saa ennast liigutada – töö tõttu või oled haige –, siis vajud ära, protsessid jäävad aeglaseks, sul on raske olla. Siis tuleb ruttu dressid selga ajada ja ennast jälle üles vunkida,» teab Veeranna.
Ja kui harrastaja saab sportides kaalu normi, õige enesetunde jälle kätte, siis ei saa ta sellest enam lahti. Kui hea on olla, miks peaks sellest loobuma.

Veeranna on enamiku elust Tartus elanud, mujale pole teda eriti tõmmanud: «Kui ratast sõitsin, tehti mulle küll ettepanekuid. Pakuti kortereid ja autosid. Paljud läksid. Mina olen paikse loomuga.»

Üks ahvatlus siiski oli. Kui Veeranna oli rattasõidu lõpetanud ja töötas autoteeninduses, emigreerus tema vend Jüri USAsse. «Ta kutsus ka mind, et leiab mulle kõik tingimused, hakaku ma USAs sõitma. Ent siis oli mul juba pere. Hiljem olen seda mõnikord kahetsenud, et oleks võinud tiiru ära käia, võib-olla oleks sellest kasu olnud,» arutleb ta.

Nii et ei tõmba suurlinna tuled ja sagimised Veerannat. Kui Tallinnagi asja, kipub ta kähku Tartusse tagasi.

CV
• Sündinud 16.11.1958 Põlvas.
• Jalgrattur ja jalgrattaspordi treener.
• Lõpetas 1987 autoremondi erialal Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi.
• Jalgrattasporti hakkas harrastama 1972 Tartu Dünamos Tiit Eomõisa ja Rein Kirsipuu juhendamisel.
• Võitis 1977 NSVLi noorsoomängudel
100 km sõidus Eesti meeskonnas pronksi.
• Tulnud 1979–1983 kaheksa korda maantee-, tänava-, mitmepäeva- ja trekisõidus Eesti meistriks.
• Töötanud instruktorina Dünamos, treenerina Tartu LNSKs ja spordiklubis Velo. Jalgrattaspordi treeneri II kutsetase (2006). Olnud 2006–2008 Tartu Spordiliidu juhatuse liige.

Arvamus

Olavi Mändre
BMXi-ratturite treener:

Lähemalt on mul Jaaniga pistmist olnud paar aastat, seega ma teda läbi ja lõhki ei tunne. Mina tean teda kui meest, kes paneb asjad käima. Ja mitte ainult – teeb ka ära. Igatpidi tegus inimene, kellel on ka huumorimeel paigas.

Ka suure ühise projekti juures – BMX Racingu halli rajamisel – oli ta mees omal kohal. Töö oli minupoolne, aga kõik materjalid ja asjad, mis vaja oli, ajas tema välja. Ses mõttes meil koostöö toimis ja sujus väga hästi. Ja nii ei ole ju kuigi keeruline tööd teha, kui sulle kõik vajalik kätte organiseeritakse. Oleks võib-olla kellegi teisega sellise suure asja ette võtnud, ei saa välistada, et oleks võinud pooleli jääda. Müts maha.
Jaan on oma ala tõeline entusiast ja saanud asjad liikuma ka rahavaesel ajal. Kui sa ikka tulihingeline eestvedaja ei ole, siis ei juhtu midagi.