Kas gümnaasiumide muutmisega põhikoolideks suudame vältida viga, mille tegime lasteaedasid likvideerides – kui praegu vähese laste arvu põhjal tegime otsused pikemaks ajaks?
Heiki Kalberg: Inimesi ja betooni tuleb hoida ka languse ajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on päevakohane teema gümnaasiumide muutmine põhikoolideks – õpilasi lihtsalt ei ole piisavalt ning gümnaasiumid ei ületa toimimiseks vajalikku kriitilist piiri. Paratamatult kaasneb sellega nii õpetajate kui ka ruumiprobleem, seejuures ruumid on spetsiifilise ülesehitusega ja kindlas asukohas.
Mäletame, et pärast taasiseseisvumist vähenes ka laste arv lasteaedades ja osa neist lõpetas tegevuse, muutudes äripinnaks või millekski muuks. Nüüdseks on see kaasa toonud lasteaiakohtade põua.
Kolm põlve koos
Selle põua leevendamiseks on linnavalitsusel plaanis luua 2012. aastal juurde lisakohti, 2013. aastal püstitada lasteaedadele juurdeehitisi ja 2014. aastal alustada uute lasteaedade ehitamist. Et aastaid tagasi tehti tuleviku suhtes valesid otsuseid, tuleb nüüd aktiivselt tuld kustutada.
Statistikaameti prognoosides ennustatakse 15-aastaste elanike hulga madalseisu aastaks 2014. Aastaks 2030 kasvab selle vanuserühma arvukus taas 1,4 korda. Seega on lähitulevikus jälle vaja nii õpetajaid kui ka ruume õpetamiseks.
Kuidas võimalikult valutult üle elada vahepealne mõõnaaeg, nii et see ei tooks aastaks 2030 kaasa omal ajal lasteaiakohtadega juhtunu sarnast kitsikust? Kuidas kõike seda, nii inimesi kui ka betooni, hoida vahepeal?
Ideaalis võiks olla üks ühine paindlik süsteem. Koos võiksid eksisteerida lasteaed, kool ja kuldses eas inimeste päevakeskus. Lähtuvalt ruumivajadusest muutuks eri «osakondade» ruumikasutus, kuid kogu tugistruktuur, köögiga söögiruumid, aulad, võimlad, staadionid, õunapuuaiad oleksid tõhusamalt kasutuses.
Samas saaks tihendada ka läbikäimist eri põlvkondade vahel. Lapsed saaksid tegutseda koos vanaema- ja vanaisaealistega. Ühed omandaksid eri põlvkondade tarkust, teised saaksid vastu positiivse emotsiooni mõtestatud tegevuse kaudu.
Meie maal on see seni olnud valdavalt võõras, inimene kuulub statistilisse rühma: lasteaiaealine, kooliealine, tööealine, pensionär.
Koduses elus peavad ju eri vanuses lapsed jagama iga päev isiklikku ruumi ning nad veedavad hea meelega aega ka oma vanavanematega, kuid ametkondlikus suhtumises pannakse vanuserühmad kastidesse – kõik peavad olema eraldatud.
Inimesed ja ruumid
Mujal maailmas on küllaldaselt näiteid sellest, kuidas kohalik omavalitsus võimaldabki ainult eri «statistiliste gruppide» koostoimet ühes piirkonnas.
Tartu Postimehe aktiivne linnaehituslik arutelu näitab paljusid teadvat, et ühefunktsiooniliste linnaosade aeg on minevik ning elamise koht ja keskkonnahoidlikud töökohad peavad olema üheskoos.
Annan endale aru, et võib-olla pole näiteks kunstigümnaasiumist üle jäävat ruumi võimalik kasutada ühe lasteaia ruumi jaoks, kuid äkki ma eksin. Ega eralasteaiad ja lastehoiudki ole teab mis suured, aga nad toimivad.
Samas on koolimajas olemas muu vajalik tugistruktuur ja koolieelikute rühma puhul võiks ju kaaluda varasemat integreerimist. Igatahes tasub mõte kaalumist, kas või ajutise variandina.
Tõenäoliselt on paindlike haridus- ja päevakeskuste loomine, lähtuvalt mitmesugustest nõuetest nende ruumidele, võimalik uutes hoonetes, kuid arhitektide, haridus- ja sotsiaaltöötajate ühiseks ülesandeks võiks olla lahenduste leidmine ka olemasolevatele hoonetele.
Linnaliinibusside reaalajas jälgimise ja teadvustamise poole Tartu juba liigub, ehk oleks järgmise sammuna sobilik ka pisut suurema andmemahu läbitöötamine, et sobitada inimesi ja vajalikke ruume lähtuvalt võimalustest ja vajadustest.
Ehitame kesklinna
Linna funktsioonide mitmekesisuse suurendamiseks tuleks ka järgmine lasteaed ehitada kesklinna piirkonda, näiteks Pepleri tänavale, mitte äärelinna (Kulli tänava lasteaed).
Kui aruteludes lasteaiakohtade üle kerkib pidevalt esile probleem, et vanemad soovivad panna oma last kesklinna lasteaeda, siis miks jätta just selle piirkonna selles suunas arendamine kõige kaugemasse tulevikku ja alustada äärelinnast? Sest viies last äärelinna lasteaeda, mis on kaugel kodust ja veel kaugemal töökohast, ei ole võimalik autost loobuda isegi mitte ainsal autovabal päeval.
Kuigi oleme harjunud süsteemiga, kus inimesed pannakse kastidesse kas huvide või vanuse järgi, teen ettepaneku mõelda end kastist välja ja olla paindlik, sest just see tagab efektiivse ruumikasutuse ja kiire reageerimisvõime elanike arvust tulenevatele muudatustele.
Nii ei leiaks me end paarikümne aasta pärast taas olukorras, kus lapsed ei pääse lasteaeda, kaoks ära inimeste liigitamine statistilistesse klassidesse ning üha rohkem oleks end vajalikuna tundvaid ühiskonnaliikmeid. Kõige selle tulemusel oleks heade mõtete linn taas eeskujuks teistele ja väldiks samasse ämbrisse mitu korda astumist.