Raha pole, on tänapäeval vastus paljudele üles kerkinud probleemidele. Õigupoolest tähendab see, et raha on vähe, kõikideks vajadusteks lihtsalt ei jätku. Lasteaiad pole siin mingi erand, alates remontidest, igapäevaeluks vajalikest vahenditest ja lõpetades töötajate palkadega. Just palkade probleem on seda enam terav, et Reformierakonna ja IRLi koalitsioonileppes on lubatud väärikat palka ka lasteaiaõpetajatele.
Et palgatõusu võimaldada, on Tartu linnavalitsusel kavas suurendada lasteaiatasu 8,34 euro võrra, mis kergitaks lasteaia kuutasu pisut üle 30 euro, lisaks muidugi tasu toidu eest 20–30 eurot kuus. Kogu lisaraha ei kulu küll palgatõusuks, sellest peaks jätkuma ka muude kulude eest tasumiseks, sest küllust ei paista ühegi lasteaia eluolust. Ega linna rahakotistki.
Et elu läheb üha kallimaks ja hinnatõusudel pole veel otsa näha, põhjustab iga väljaminekute kergitus vastuseisu, nii ka lasteaia hinnatõus.
Muidugi on peresid, kellele kaheksa eurot on täpes ja 50–60 eurot lapse hoiu eest kuus mitte eriti märgatav väljaminek, kuid kindlasti on palju rohkem neid, kelle eelarve on juba nii pingul, et sealt on raske pisikestki tükki välja lüüa. Eriti veel siis, kui peres on lapsi rohkem kui üks-kaks.
Abilinnapea Tiia Teppani sõnul töötatakse välja uut liiki toetussüsteemi, mis on mõeldud peredele, kus lasteaias käib kolm või enam last ning kes sissetulekute järgi ei kuulu seadusega paika pandud riskirühma. Ehk siis teisisõnu – pole lausvaesed.
Selliste toetuste kohta öeldakse ka «vajaduspõhine», mis kõlab küll pigem irooniliselt, sest millise mõõdupuuga vajadusi õieti mõõdetakse?
Samas on ka teada, et kaugeltki mitte kõik mingil moel siiski toime tulevad ja toime tulla tahtvad inimesed ei hakka vajaduspõhist toetust taotlema, millega kindlasti kaasneb üksjagu bürokraatiat, aga ka inimliku uhkuse allaneelamist.
Tartu Postimehe arvates tuleks siiski kaaluda muidki võimalusi: väiksemat hinnatõusu, perede vabastamist lisamaksust kas siis laste arvu või teatud palgataseme põhjal. Või leitakse mõni veel parem kombineeritud moodus, kusjuures mõistlikke otsuseid saab teha vaid põhjalike analüüside alusel.
Täpselt nagu linnal on rahadega kitsas, on kitsas ka inimestel, kelle tulud ei ole samuti mitu aastat kasvanud, (sund)väljaminekud aga suurenevad. Muide, lasteaiamaksud katavad 13 protsenti lasteaedadele tehtavatest kulutustest, ülejäänu peab tulema linna eelarvest.
Kuidas ka ei tahaks linna otsuste peale hambaid kiristada, tuleb ikka vaadata ka riigi poole. Pole vist poliitikut, kes ei korrutaks, kui vajalikud on Eesti riigile lapsed ja kui õnnelikud me peame olema iga sünni üle. Ja mida kõike lastele lubatud ei ole, sealhulgas isegi tasuta huviharidust.
Kui omavalitsustel on näpud põhjas ja nad ei suuda neile pandud kohustusi täita, on see ka riigi mure ja ilmselt oleks aeg suurendada omavalitsustele jäävat tulumaksuosa. Et kõik lapsed saaksid lasteaias ja nende vanemad tööl käia on soodus kõigile – kui lastega koju jääma pidanud emad enam ei teeni, väheneb ka riigikaukasse minev tulumaksuosa.