Zaidi keskendus Tartus peamiselt looduse maalimisele, kuid oma kunstnikukarjääri algusest peale on ta teinud ka detailseid vaibamaale. Et Zaidi on maalinud põrandale tõetruusid vaipu maailma eri paikades, soovis ta ühe kinkida ka tartlastele.
Keegi ei soovinud
«Kuulutasime kevadel välja, et otsime maalile põrandat, millele oleks ka linnarahval juurdepääs,» sõnas Tartu linnaresidentuuri programmi koordinaator Salme Kulmar. Et vaibale kandideerivate sobivate põrandate avaldusi siiski ei tulnud, pidid programmi eestvedajad lõpuks ise teosele koha leidma. Vaipa ei saanud maalida õue, sest Eesti ilma tõttu poleks see eriti kaua vastu pidanud.
Tegin siin olles rohkem maale kui Pakistanis ühe aastaga, ütles Tartus kolm kuud veetnud Zaidi.
«Suhtlusringkonnas teemat arutades tekkis idee viia maal naiste tugikeskusesse,» ütles Kulmar. Et programmi üks eesmärke on olnud viia kunsti nendeni, kes ise näituste avamisele ei satu, kuid kellele võiks kunstist abi olla, tundus see mõte talle suurepärane.
Mõte meeldis ka Zaidile väga, kuna naiste turvalisuse teema on talle alati südamelähedane olnud. «Algne plaan oli, et maali valmimisel löövad käed külge ka mõned tugikeskuse naised, kuid erinevatel põhjustel tegin ma lõpuks selle neile siiski omapäi,» märkis Zaidi.
Et naiste tugi- ja teabekeskuse esindaja kunstniku lahkumispeole tulla ei saanud, anti vaibamaal üle sümboolselt. «Keskuses oldi meie pakkumise üle väga õnnelikud, meid kutsuti külla ja leidsime maalile sobiva koha,» rääkis Kulmar.