A-ha tõi laululavale intiimsust ja minimalismi

A-ha solist Morten Harket jäi publikuga suhtlemisel pigem tagasihoidlikuks.

FOTO: Gert Kiiler

eljapäeva õhtul astus Tartu laululaval üles 1985. aastal rahvusvahelise läbimurde teinud Norra menubänd A-ha ja tõi Tähtvere puhkepargi nõlvad rahvast täis.

Kõigepealt tu- leb kiita korraldajaid Live Nation Estoniast. Nii nagu läinud nädala alguses esinenud Guns N´ Rosesele sobis ideaalselt Tallinna lauluväljak, nii oli A-hale parim esinemispaik Tartu laululava. Kui gunnarite sõu oli igas mõttes suur, siis A-ha oma vastupidi minimalistlik ja intiimne. Lisaks põhitriole olid laval ka kolm keelpillimängijat, klahvpillimängija, basskitarrist ja trummar. Lavakujunduseks leedvalgustitest sein, kus vaheldusid värvimängud. Ei midagi erilist, aga täiesti piisav, et võimendada lugude sõnumit ja meeleolusid.

Rõhk oli 1980ndatel

Avalöök oli 1986. aasta albumi «Scoundrel Days» teine singel «Cry Wolf», minu arvates üks bändi parimaid äkilisemaid lugusid. Siinkirjutaja rõõmuks jätkus kogu ülejäänud kontsert samas vaimus.

18-st esitatud loost olid vaid neli pärit hilisemast ajast kui 1990. Seega sai kuulata eelkõige bändi populaarseima perioodi loomingut. Pisikese üllatusena mahtus hittide kõrvale ka sama, 1986. aasta albumi imeilus realugu «The Weight of the Wind».

Nagu arvata võis, oli kontserdi üldine tonaalsus pigem melanhoolne, esitamata jäi enamik bändi rõõmsamatest lugudest, nagu näiteks «Touchy» ja «You Are the One». Sama tendentsi võib märgata ka paljude teiste popbändide puhul, kus aastakümnetega on poistest keskealised mehed saanud. Lauluvalik polnud aga ainus, mis andis märku aastakümnete möödumisest.

Kaotused välimuses on kunagistel südametemurdjatel võrreldes paljude nende kaasteelistega olnud väiksed, küll aga ei võimalda laulja Morten Harketi hääl enam kõiki vanu vigureid sooritada. Nii oligi osa kõrgemaid kohti lauludes kas muudetud või suisa kogu lugu madalamaks arranžeeritud.

Ega siin midagi ette heita olegi, elu ongi selline — mis liigub, see kulub, ja mis elab, see vananeb.

Õnneks pidas Harketi hääl vastu, kuigi põhjust kartuseks oli. Nimelt kui A-ha andis kaheksa aastat tagasi Oslos neli suurejoonelist kontserti, millega märgiti bändi lõplikku laialiminekut, oli Harketi vokaalne võimekus viimase piiri peal.

Nii võib arvata, et suurem osa rahvast oli kohale tulnud siiski paari-kolme tuntuima hiti pärast.

Kooslaulmise mitu vooru

Bänd oli sõnaaher ja suuremast publikuga suhtlemisest hoiduti. Harketi jaoks piirdus suhtlus lisaks mõnele käibefraasile instrumentaalkohtadel nukkerromantilise naeratusega publiku piidlemisel.

Veidi rohkem tegeles auditooriumiga klahvimängija Mags Furuholmen, kes muu hulgas kamandas publiku ühislaulmist James Bondi filmi tunnusloo «The Living Daylights» ajal.

See tuli ka päris hästi välja, erinevalt sellest, kui veidi varem prooviti «Hunting High And Low’ga» sama nõksu. Siis järgnes pärast loo nimifraasi piinlik üldine mõmin. Nii võib arvata, et suurem osa rahvast oli kohale tulnud siiski paari-kolme tuntuima hiti pärast. Loomulikult paistis siin-seal silma ka selliseid fänne, kes terve kontserdi kaasa laulsid ja kordagi õlle või söögipoolise järel ei käinud.

Erand omasuguste seas

Laias laastus saab 1980ndate popmuusikuid jagada eestlaste muusikamaitse järgi kahte lehte: need, kelle tippaeg jäi kümnendi esimesse poole, ja need, kellel teise poolde. Armastatumad on muidugi viimased, sest kui esimesi teadsid eelkõige teadlikud muusikasõbrad (sest lääne muusikat hankida oli ju keerukas), siis koos vabanemisega meile jõudnud MTVga jõudsid nood artistid ka masside teadvusesse. Ehkki väga paljude eestlaste selle kümnendi lemmikute muusikaline tase ja tähtsus maailma popmuusika ajaloos on pehmelt öeldes kasinavõitu, pole see takistanud nende menu siinmail.

Sinna teise, armastatud bändide hulka, kuulub ka A-ha, aga õnneks on ta selles seltskonnas oma märgilisuse ja kvaliteedi poolest suurepärane erand. Varem mitu korda lahku läinud bänd on peale viimast taasühinemist 2015. aastal praeguseks ilmutanud veel ühe albumi ning tänavune Electric Summeri tuur oli lühikese aja jooksul juba kolmas.

Tagasi üles