Berk Vaher: Tartu vaim – allaandmise vaim?

Berk Vaher Foto: Pm

Viimasel ajal jääb vägisi tunne, et Tartu vaim ongi allaandmise vaim – vähemasti ametkondliku Tartu vaim. Ja see ei meeldi mulle mitte.

Nüüd võiks arvata, et ma keskendun edasises kunstimuuseumi teemale, mis meedias kõige rohkem esil olnud – aga ehk polegi sellega veel kõige hullemad lood. On ju isegi linnavalitsusest kuulda trotsi ministeeriumi tegevuse vastu; peamine on aga see, et Tartu kunstirahvas oskab ise enda eest seista ja läheb selles loodetavasti veel kaugele.

Ma ei arva seejuures, et kultuuriministeeriumi peaks kuidagi demoniseerima või Tartu suhtes õela ja pahatahtlikuna kujutama; kuid see ministeerium on kaugel ega puutu siinse eluga kuigivõrd kokku. Kabinetis, oma mugavas ametitoolis Exceli kastikestega jännates võib aga hõlpsasti kaduda side reaalsusega. Nagu mingis koloniseerimisteemalises arvutimängus: avastad aga virtuaalseid saarekesi, rajad asundusi, notid aborigeene maha ja ei mingit süümepiina.

Teater väärib saali

Ent sellel mängul on otsene mõju päriselule; iga kastikese taga on päris inimesed, kogukonnad ja tähendused. Selles mängus on aborigeenid mängurile jõuliselt vastu hakanud ja tuletanud meelde, et see ei ole ainult tema mäng, see ei ole üldse mäng, vaid elu, ja elus kehtib ka pikaajaline vastutus hasardis tehtud välkotsuste eest.

Loodan tõesti, et meie kunstiinimeste hääl toob Tartut ministeeriumis laiemalt pildile ning tuge saavad ka plaanid anda riiklikku toetust Tartu Uuele Teatrile. On ju kuulda, et siin on linna allaandmise vaim juba nakatamas ka teatri vedajat ja see on juba suur põhjus muretsemiseks.

Ma ei arvagi, et Ivar Põllu teatritegemise katki jätaks – see on tal sügavalt veres. Kuid Uus Teater on Tartust eemale triivimas ja selles tuleks näha ohu märki.

Kui paljud andekad inimesed on Tartust lahkunud, sest nende tegevust ei väärtustata piisavalt?

Väärtustamise all ei pea ma ennekõike silmas ühekordset käepigistust ja kommiraha mõnel galaõhtul, millest on muidugi ka tuge, kuid vaid vähesteks päevadeks; ma pean ikka silmas pidevate elementaarsete töö- ja loomingutingimuste kindlustamist.

Aga just seda linn Uuele Teatrile praegu pakkuda ei suuda või ei pea end kohustatukski. Pange tähele: me räägime siin tänases päevas kunstiliselt kõige tunnustatumast Tartu teatrist! Pange veel kord tähele: me räägime siin ühtlasi linna kultuuri arengukavas võetud kohustusest Tartule oma linnateater ja sellele oma maja tekitada.

Ning jutt käib ikka teatrisaalist – teatrisaalist, mitte huviseltside majadest, kus on mõni vaba käärkamber kääksuva põranda ja häälest ära klaveriga. Ma ise haldan ühte sellist, uskuge mind, selles on igavesti tore korraldada luuleõhtuid ja ehk mõni väiksem näitemängki, kuid seda tüüpi saal ei ole professionaalse teatri töökoht!

Ettekujutus enamusest

Ma keeldun uskumast, et kõik see jääb raha taha. Küsimus on selles, kas tahtmist on. Kas linnas valitseb tegutsemise või allaandmise vaim.

Ma siiski keeldun uskumast ka seda, et tahet üldse ei ole.

Ma olen linnapea ja mõne teisegi otsustajaga mitu korda vestelnud ja näinud neis ikkagi siirast tahet seista vastu Tartu kiirele kolkastumisele, teha midagi selleks, et uued algatused ei plopsataks aasta-paari pärast nagu kivi konnatiiki.

Aga ka need, kes nimeldasa justkui uuendajad ja muutjad oleksid, kardavad kogukonna vastuseisu. Seejuures mitte seda kogukonda, kes täna reaalselt Tartut edasi viib, vaid Tartu väärastunud enesekuvandit, mingit stagnaaja tonti.

Olen ka sageli näinud seda, et otsustajad võivad mõnest uuest ja põnevast algatusest siiralt vaimustuda, kuid siis koputab neile südamele või aju pihta sisetsensor – ettekujutus Valijast, ettekujutus Maksumaksjast, Tartlaste Enamusest, kellele see uus algatus vist ikka hästi ei meeldi, nii et parem on ikka toetamata jätta (või «las tõestavad end veel»).

Mulle tundub, et see ettekujutatud enamus on ikka veel mingisugune kreemikoogiline, lokirulliline ja tüll­­kardinane ollus, kes ei riski ega joo šampust, vaid limpsib oma mannetute võidukeste tähistamiseks lääget Sovetskoje vahuveini, nagu poleks kolhoose laiali saadetudki. Ja siis peab kindlasti kõlama «Kaunim linn on Eestis Tartu», mis on Raimond Valgre kõige ilgem lugu.

Homne toetub uuele

Me peame otsustajaid julgustama – usaldage oma vaimustumist uutest algatustest! Tartu vaim ja Tartu hing ei ole ammu enam tolles kirjeldatud olluses, kui ealeski on olnud. Tänane ja homne Tartu on Uues Teatris, uue põlvkonna kunstikuraatorite ettevõtmistes, uutes kirjanikes – siin on elu!

Nähke neis parimaid liitlasi Tartu viimisel maailma – need inimesed ei pühi ju olnut kõrvale, vaid hoiavad alal ja mõtestavad ümber ka Tartu varasemaid epohhe ja heeroseid, ja kui me ei anna neile siin ja praegu täit tuge, võime varsti ilma olla mitte ainult oma tulevikust, vaid ka oma minevikust.

Tuletan lõpetuseks meelde, et Genialistide klubi sai mõne aasta eest uue maja tänu allkirjakampaaniale, mis tõestas linnajuhtidele, kui suur on klubi väärtustav kogukond. Tundub, et Uus Teater vajab juba samasugust kampaaniat.