Kui tuntud Belgia sürrealist René Magritte joonistas piibu ning kirjutas selle alla, et see ei ole piip, tundus see paljudele kohatu. Sürrealistil oli siiski seletus valmis: tegemist on vaid pildiga piibust.
Mart Hiob: must ei ole valge
/nginx/o/2018/04/24/7807031t1h19f1.jpg)
7. oktoober 2011, 10:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie Eesti elus komistab samuti selliste piltide otsa. Asi ei oleks hull, kui niisugused pildid ei jõuaks otsuse eelnõudena volikogusse. Volikogu heakskiiduga sünnib sellistest piltidest varem või hiljem juba päris piip. Paraku kipub see Tartus just nii minema.
Ma räägin ühest pikalt kedranud loost, mis kipub nüüd kurval moel volikogusse tagasi tüürima. Nimelt on meie saadikud 2005. aastal kehtestanud ühele Lina tänava krundile nõuded, et seal tuleb säilitada ajaloolise haigla hoonekompleks, planeering, haljastus, kaug- ja sisevaated ning teestik.
Nüüdseks on linnavalitsus aga leidnud, et haigla ühe- ja kahekorruseliste hoonete vahelt on veel puudu üks seitsmekorruseline päkapikk. Pisipõnni mahutamiseks tuleb vaid veidi keerata ebaõiglaselt laiutavat kompleksi vanimat ätti, mida saab siis ühtlasi natuke nüüdisaegsemaks viimistleda. Ka ülejäänud ansamblit annab ju igati paremaks teha, eriti lammutades ning murualasid asfalteerides. Kas see on nali? Sugugi mitte!
Tundub ilmselge, et igaüks, kel silmad peas ning lugemine selge, näeb, kuidas kehtivad nõuded ning järgmisel volikogu istungil heakskiitmisele minev Lina tänava haigla detailplaneeringu lahendus on omavahel selges vastuolus. Ometi ei otsustata ausalt esmalt haiglakompleks aegunuks kuulutada ning seejärel krunt uushoonestada, vaid mängitakse mängu, et must on valge. Miks ometi nii?
Eks inimeste mõttekäigud ole ettearvamatud. Võib vaid oletada, mis sunnib kõiki linnavalitsuse spetsialiste, aga ka rahva valitud linnaisasid niivõrd otseselt kehtivate otsustega vastuollu minema. Kas siin võib olla midagi sarnast Tallinna maale kolitud hobustega? Ei oska mina öelda, aga kurb on vaadata kõiki neid tarku ja sümpaatseid inimesi, kes on end sellesse loosse mässinud ja kes saavad veel pikki aastaid meenutada päeva, mil südametunnistus langes.
Lisaks kõigile Raekoja platsi headele inimestele on meil veel 49 rahva valitud saadikut, kel on järgmisel volikogu istungil 13. oktoobril samuti võimalus selles tsirkuses kaasa lüüa. Kas leidub rahvaasemikke, kes vaatavad ja näevad, kes loevad ja võrdlevad, kes mõtlevad ja otsustavad oma südame järgi?
Ajalugu on paraku selline, et viie või viieteistkümne aasta pärast ei mäleta keegi enam neid õnnetuid ametnikke ja meie esindajaid, kes musta valgeks värvisid. Keegi ei tule tänaval vastu ega näita näpuga, et see oli see, kes lugeda ei osanud.
Küll aga kipub silt külge jääma inimestele, kes allkirjastavad meie ühise ajaloo ja ruumi risustamist. Üks Puusepp on oma nime raiunud surematute tähtedega Eesti arhitektuuriajalukku, olles nii kõva mees, et on suutnud solkida nii Tartu kui ka Tallinna kesklinna!
Sama lugu võib juhtuda ka Lina tänava projekti autoriga. Keegi ei saa süüdistada krundiomanikke, nemad teenivad kasumit, mis ongi äriajamise eesmärk. Kuid kas peab ka professionaalne planeerimis- ja arhitektuurinõu olema niivõrd vabalt müüdav turukaup?
Kas meie vaprad arhitektid ei vääri tõesti paremat loosungit kui see, mille püstitas juba eespool mainitud arhitekt Puusepp – avalikkus ei ole minu klient!?
Ei saa öelda, et enamik meist oleks inglid, kindlasti mitte siinkirjutanu. Siiski teeb kurvaks, kui sõnnikuga määritakse kokku niivõrd suur seltskond rahvast, kes tegelikult ei ole seda ära teeninud.