Priit Pullerits: peapööritus edusammudest

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Kaia!!! See oli kõik, mida Eesti Päevaleht pidas eelmise nädala keskel vajalikuks esiküljel öelda. Rohkem polnud tõesti midagi lisada. Kaia Kanepi võit maailma esireketi Caroline Wozniacki üle oli lehe ilmumise ajaks kirjutatud-räägitud Eesti spordi ajalooliseks suursaavutuseks.


Kahtlemata oli see tubli kordaminek tennisistilt, kes oli terve suve pidanud ravima kannakõõluseid. Müts maha tema ees ja siiras lugupidamine! Aga küsimus kõigile teistele: kas maksab ühest võidust siiski niivõrd pöördesse minna, et tegelikke asjaolusid keegi enam nähagi ei suuda?

Kahe miljoni dollari suuruse auhinnafondiga Tokyo tenniseturniir kuulub maailma turniiride reitingus alles neljandasse gruppi. Võit tuli kolmandas ringis, see polnud isegi veerandfinaal (kus Kanepi edutee katkes). Ja lõppeks pole Wozniacki sugugi alistamatu: ta ei ole võitnud ainsatki tõelist suurturniiri, kõigest korra on ta jõudnud Grand Slami turniiril finaali.

Aga Eesti spordiajakirjanikud, erinevalt muude valdkondade kajastajaist, näitavad kadestamisväärset kriitilise meele hajumist ja konteksti eiramist, eelistades ühtida rahva ažiotaažiga. Emotsioonide piitsutamiseks otsivad nad üles isegi Taani lehtede pealkirjad, nagu «Wozniacki kaotas tundmatule tennisistile».

Ent lisame konteksti. Kas te Petter Northugi teate? Kui jah, siis küllap teate ka seda, millist ülbitsemist on Norra suusaäss lubanud endale konkurentide ees – nii kindlalt on ta tavaliselt nondest üle. Ta on maailma suusatamises võimsam liider kui Wozniacki naiste tennises.

Liiati, erinevalt Wozniackist, on tal ette näidata ka suured võidud: seitse maailmameistritiitlit ja kaks olümpiakulda. Aga mis juhtus selle aasta algul Oberstdorfis? Sealsel MK-etapil sai ta 15. koha. Kaks kohta eespool lõpetas Eesti suusataja Timo Simonlatser. Õige pealkiri pidanuks hõiskama: «Northug kaotas tundmatule suusatajale!». Ei olnud sellist pealkirja.

Ent Kanepi üksik võit pole ainus, mille järel Eesti professionaalsetel ja asjaarmastajaist spordihuvilistel jalad maast lahti on läinud. Kas mäletate, kuidas suve algul, enne jalgpalli EM-turniiri valikmängu Itaaliaga pidi Eesti koondise kapten Raio Piiroja poolehoidjaid lausa avalikult manitsema, et nood on ootused ebarealistlikult suureks ajanud? «Enam ei oldaks isegi viigiga rahul, nüüd tahetakse kolme punkti,» pani ta fännidele pahaks. Ja õigusega. Sest ei saanud Eesti pärast 0:3 kaotust punkti isegi Fääri saartelt.

Augusti algul, kui Eesti võitis kodusel korvpalliturniiril nii Rootsit, Gruusiat kui ka lombitaguseid tudengeid, hõiskasid kolleegid Postimehe sporditoimetusest 1970. aasta legendaarset USA alistamist meenutades: «41 aastat hiljem – Eesti ikka USAst parem». Võidujoovastuses ei jätkunud silmi tunnistamaks tõsiasja, et tegelikult ei õnnestunud Eestil jagu saada USA koondisest, vaid nagu kiri «East Coast» külaliste särkidel näitas, idaranniku üliõpilastest kokkuklopsitud meeskonnast, kes mängis pehmelt öeldes vägagi omanäolist korvpalli.

Ajakirjanike ja tugitoolisportlaste eufooriliste juubelduste taustal tuleb nõustuda sportlastega, kes on tagasihoidlikult kurtnud, et nende võidulootusi lüüakse pahatihti asjatult ja liiga taevasse. Küllap on Kanepi sedavõrd arukas, et saab isegi aru: üks võit maailma edetabeli esinumbri üle ei tähenda, et ta võidaks teda ka nädal hiljem Pekingis. Ei võitnudki.

Nagu sai Piiroja aru, et Serbia alistamine 3:1 ei kasvata iseenesest mingil määral šansse Itaalia vastu. Ja nagu ei tasu arvata, et kui võita kodus korvpalli EMi finaalturniiriks valmistuvat Gruusiat, siis see näitaks, et sama hästi võiks finaalturniiril mängida ka Eesti.

Ent kui Eesti spordis suuri saavutusi napib, on arusaadav, et spordihullud haaravad sõgedalt kinni igast üksikust välgatusest, kui juhuslik, väheoluline või üle võimendatud see tegelikult ka pole. Liiati, eks spordist oodatagi ennekõike emotsiooni.

Tahate emotsiooni? Sellele loole punkti pannes jääb Eesti jalgpallikoondise kohtumiseni Põhja-Iirimaa omaga aega napilt rohkem kui päev. Jäägem realistideks: Eesti kaotab.

Aga milline rõõm, kui eksin. Ent sellegipoolest ei maksa siis joovastusest arvata, nagu nüüd oleks maailm meie ees põlvili.

Tagasi üles