Hiljuti Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritöö, mis käsitleb ravimijääkide võimalikku sattumist reoveesettest valmistatud kompostist toidutaimedesse, on leidnud elavat vastukaja. Selle autor Merike Lillenberg justkui väidaks, et Tartu Veevärgi valmistatav kompost on ohtlik.
Paanikaks ei ole aga põhjust, sest loomasõnnikuga väetamisel satub mulda ja sealt taimedesse igal juhul palju suurem kogus ravimijääke. Mõne nõrganärvilise arvates on elu Tartus üldse ohtlik, sest möödasõitva auto esisild võib tänavaaugus puruneda ja juhitavuse kaotanud sõiduk jalakäija eluküünla kustutada.
Kõnealuses doktoritöös ei anta Tartus valmistatava komposti ohtlikkuse või ohutuse kohta hinnangut. Sellekohased erinevate huvipoolte väited ja järeldused on enam kui ennatlikud. Töö eesmärk oli identifitseerida ravimijääkide kui võimalike ohuallikate esinemine reoveesettes ja uurida nende liikumist reoveesette kompostiga väetatud mullast toidutaimedesse.
Leiti, et ravimijääke tõepoolest Tartu reoveesettes leidub (kuigi nende kontsentratsioon on enamasti väike) ja nad võivad reoveesette kompostiga väetamise tagajärjel sattuda toidutaimedesse. Samas ei vasta tõele väide, et reoveesettest valmistatud kompost on täiesti keskkonnaohutu.
Sõnnikuga väetamisel kehtivad kasutatavate koguste piirnormid ja piiri tuleb pidada ka reoveesette kompostiga väetamisel. Kompostis sisalduvate ravimijääkide piirnormide paikapanek seisab alles ees.
Merike Lillenbergi doktoritöö põhjal võib öelda, et Eestimaa toitainetenäljas muldade viljakuse suurendamisel on reoveesettekomposti kasutamine praeguste teadmiste põhjal vähemalt tänapäeval mõistlik.
Samas tuleb kompostimistehnoloogiaid veelgi optimeerida ning uuringute ampluaad laiendada, sest teadaolevate reoveesettes sisalduda võivate vähem või rohkem mürgiste ühendite arv küünib kümnetesse tuhandetesse.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis tehakse reoveesette kasutamise võimaluste laiendamisel heal tasemel tööd ja erandiks ei ole siin ka Tartu Veevärk.
Samal teemal: Martin Pau, «Reoveekomposti ohutus ärgitab vaidlema», TPM 30.9.