Hiirekuningad ihkavad kodu ja tööd

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Need noored elurõõmsad igale maitsele vastava kasukaga emased kassid ja veel palju-palju nende sugulasi ootab Tartu loomade varjupaigas endale head omanikku ja korralikku kodu.

FOTO: Sille Annuk

Iga hiire unistus on sügisel end inimese elamisse mugavalt sisse seada ja nii need parajad nuhtlused end igast praost praegu sisse pressivadki. Kuid ajal, mil hiired võimust võtavad, istub pea sada kassi loomade varjupaigas tööta.

«Siin on elurõõmsad noored naised,» tutvustas Tartu koduta loomade varjupaiga ühes majas elavaid triibulisi, laigulisi ja tökatmusti nurrmootoreid vabatahtlik talitaja Liia Leer. «Nad kõik on toredad tegelased, käituvad hästi ja kasutavad liivakasti. Kui nendega tegelen, paistab juba kaugele, et nad tunnevad inimesest väga suurt puudust.»

Varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar rääkis, et õnneks tunnevad inimesed ka kassist puudust ja tulevad teda varjupaika otsima.

Ka Liia Leer võttis endale kassi varjupaigast ja on temaga väga rahul. «Ta kohanes ruttu,» rääkis Liia Leer. «Mul on kõik kassid olnud raske saatusega – kes leitud, kes varjupaigast.» Tema praegune kass on läbi käinud lausa kahest varjupaigast: kõigepealt võeti ta endale USA Texase varjupaigast, toodi Tartusse ja jäeti hiljem siia varjupaika.

Koerad ootavad kaua

Elu on aga näidanud, et kassihuvilisi on vähem kui koera soovijaid. Ja millegipärast nöögib elu musti kasse ka varjupaigas. «Meil on juba aasta üks ilus noor must kass, aga teda ei taha keegi,» rääkis Kirke Roosaar. «Ehk ei pane inimesed siin musta kassi lihtsalt tähele, sest triibulisi ja kirjusid kasse on ümberringi palju.»

Kasse ongi varjupaiga elanikest suurem osa. Esmaspäeval oli seal 87 kassi, 32 koera, kuus küülikut, neli liivahiirt ja šampanja tooni rott. Laias laastus kolmandik loomadest on leitud, kolmandiku on toonud omanikud ja kolmandiku on tuuritamiselt kinni püüdnud varjupaiga töötajad.

«Kasse on ikka väga palju,» ohkas Kirke Roosaar. Augustis tuli varjupaika lühemaks või pikemaks ajaks elama 75 kassi, septembris aga pea kaks korda rohkem ehk 142 nurrmootorit.

«Väga palju tuuakse sügise poole kassipoegi,» rääkis Kirke Roosaar. «Aga häda on selles, et meie kassipoegade maja on väike. Kui siis sellesse seltskonda satub haige loom, tabab sama häda veel paljusid.»

Tõsiasi, et koeri on varjupaigas tükk maad vähem kui kasse, annab tunnistust sellest, et nende loomade omanikud on hoolivamaks ja hoolsamaks muutunud. «Paraku näitab elu ka seda, et meile sattunud koer jääb siia ikka päris kauaks ajaks,» ütles Kirke Roosaar. «Kui kasutada majandusinimeste keelt, siis võib öelda, et koeraturg on täis.»

Hoolimatus ja hoolimine

Kuigi loomapidamine on hoolivamaks muutunud, puutuvad varjupaiga töötajad hoolega oma lemmikuid taga otsivate inimeste kõrval kokku ka sellistega, kellel pole süda õigel kohal. Näiteks septembri alguses oli varjupaiga lähedale poetatud pappkast kuue väikse küülikuga. «Kui me poleks seda kasti juhuslikult märganud, oleksid need küülikupojad otsa saanud,» märkis Kirke Roosaar.

Toreda iseloomuga koerataat Heino on aga näide inimese tegematajätmistest. Varjupaika jõudes oli karvase Heino kasukas nii pulstis, et koer ei suutnud käia. Peale selle kannatas loom piinava silmahaiguse käes. Varjupaiga töötajad pügasid Heino pulstid maha ja lasid talle silmaoperatsiooni teha. Nüüd elab ühe silmaga koer rõõmsalt edasi.

Surmaotsust ei langetatud ka Lähtelt leitud hulgimur­­dudega noorele kassile, kelle operatsioon läks omajagu maksma. Hiljuti Rõngu vallast Valgutast leitud kõvasti mädanenud jalaga koer tegi aga juba mõni päev pärast tagajala amputeerimist oma esimese jalutuskäigu. Tema operatsiooniraha loodab varjupaik saada annetustest.

Tagasi üles